Täna elab maailmas umbes 400 000 inimest, kellel on vähemalt üks eestlastest esivanem, pereliikmetega koos võiks miljonil inimesel olla isiklik suhe Eestiga. Eesti päritolu inimeste kuuluvustunnet toetades võiksime juurde saada kümneid tuhandeid inimesi, kirjutab antropoloog Keiu Telve arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

- Antropoloog Keiu Telve. Foto: Erakogu
Ükskõik, kui palju idufirmasid või tehaseid me ehitame, Eesti majandust jääb alati piirama meie väike rahvaarv. 1,3 miljonit inimest on liiga vähe, et tekiks kestev ideedetulv algatusteks või lisandväärtus, mis maksab kinni pensionid, lastetoetused, tasuta kõrghariduse. Minu kümne aasta pikkune uurimistöö antropoloogina näitab, et me saaksime väikse pingutusega rahvaarvu kaks korda tõsta, seadmata sealjuures ohtu oma kultuuri.
Diasporaa kõrghetkel, eelmise sajandi keskpaigas oli Eesti diasporaa hinnanguliselt 100 000 inimest. Vahepealse 70 aasta sisse mahub kolm põlvkonda, kus keskmiseks sündimuseks võiks hinnata kaks last perekonna kohta, hinnanguliselt kaks kolmandikku abieludest sõlmiti teisest rahvusest inimeste vahel.
Üldistades elab täna maailmas umbes 400 000 inimest, kellel on vähemalt üks eestlastest esivanem. Pereliikmetega koos võiks isiklik suhe Eestiga olla ligikaudu miljonil inimesel. Neile läheb see Põhjamaade ja Euroopa idaserval asetsev väike riik korda ja just neid saaks nügida Eestiga seotud digirahvuseks!
Nutikalt tegutsedes saaks Eesti endale juurde kümneid tuhandeid inimesi, kellel on potentsiaal rakendada ennast eesti kultuuri ja riigi käekäigu huvides. Selleks on esiteks vaja toetada Eesti päritolu inimeste kuuluvustunnet ning teiseks muuta nähtavaks piirideülese eneseteostuse viisid.
Kuuluvustunde olulisuse teadvustamine
Minu teadustöö eestlaste diasporaas näitab selgelt: inimesed teadvustavad oma juuri läbi põlvkondade. Teise maailmasõja keeristes lahkunud inimeste lapselapsed teevad jätkuvalt verivorste, lastele pannakse Eesti nimesid, vaarvanemate talukoha külastusel on spirituaalne mõõde ja nii mõnegi noore käsivarrelt võib leida eestikeelse tätoveeringu.
Globaalselt võib märgata isegi nö kuuluvustunde turgu. Maailmas, mis on läbi 30 aasta sulatanud kokku rahvusi, viinud inimesi tööle ja elama teistesse riikidesse või pannud pendeldama erinevate ajutiste elukohtade vahel, on aina tähenduslikum päriselt kuuluda kuhugi. Riigid ja kogukonnad juba praegu konkureerivad üksteisega, milliseid hüvesid nad oma kodanikele ja endaga seotud inimestele pakuvad. Vaba aja kasvav hulk, teatud ühiskonnagruppides ja sihtkohtades kogutud materiaalne kindlustunne paneb küsima, mis on minu kutsumus, kuidas ma saan jätta endast maha positiivse märgi, kus on minu panusel suurim kasu.
Ukraina sõda on kogu Euroopa idaserva kolm aastat rahvusvahelistel uudiste areenidel pildis hoidnud. Eriti nende inimeste seas, kelle esivanemad on sellest maailma piirkonnast pärit, on see kuuluvustunnet ja vahel tasast, vahel häälekamat poolehoidu veelgi võimendanud. Meid ühendab kollektiivne mälu, mis seisab põgenemislugudel, küüditamise kogemustel, Praha kevadest Balti ketini ja vabaks laulmiseni. Jagatud lood seovad põlvkonnad kokku olenemata sellest, milline pass neil on. Juured tekitavad empaatiat ning rahvusvaheliselt pihta saanud julgeolekutundest kasvab välja panustamise soov.
Kuuluvustunde juhtimine osaluseks
Väikese riigi ja rahvuse osana on igaühel mõju ning roll. Väärtusuuringud näitavad, et suurtes poliitilistes lubadustes pettumine pöörab inimesed kogukonna poole vaatama ning oma valiku- ja tegutsemisvabadust vahetumas naabruskonnas rakendama.
Piirideülese digirahvuse ehitamine ja järjepidev hoidmine pakuks maailmamastaabis oma hõimu ja küla, kus teha asju paremini, kus panustamine päriselt loeks, kus inimestevahelistel väikestel heategudel oleks kaal ja koos jõu ühendamisega saab midagi ära teha.
Annetada ja vabatahtlikuna panustada saab juba täna teises riigis elades, mõttekad ja vajalikud abistamise projektid panevad inimesi koonduma ka kaugelt. Digirahvuses oma koha leidmine aitaks korvata maailma ühte suurimat väljakutset - üksindust.
Eestil oleks suur potentsiaal kutsuda üle maailma elavaid Eesti juurtega inimesi appi. See vajaks jõu ühendamist ministeeriumite, riigiturunduse ja ettevõtjate tasandil. Piirideülese panustamise koordineerimine vajab strateegilist juhtimist, tuleks läbi mõelda, kuidas digilahendused aitaksid osaleda kaugelt ja kuidas igaüks saaks tagasisidet oma tähenduslikkusest. Kahtlemata oleks vaja sealjuures tänukirju, tunnustamist ja edulugude avalikku jagamist.
Ükski trend ei näita, et olukord maailmas muutuks turvalisemaks või ettearvatavamaks. Kriisid, muutused ja enesele koha leidmine jäävad meie ajastu märksõnadeks. Piirideülene digirahvusesse kuulumine võiks pakkuda kuuluvustundele ja panustamissoovile väljaelamise kohta.
Piirideülesesse digirahvusesse kuulumine oleks olemist kõrgendav, tähendust andev ja indiviidi panust märkav. See kokku tulemise ruum ei oleks parteipoliitika kaaperdatud, ei alluks halvale ilmale ning selles ei valitseks sõjaoht. Me oleme suurema kogukonnana tugevamad. Kuuluvustundele tuginev aktiivne ülemaailmne võrgustik suurendab Eestile julgeolekugarantiid. Väljapoolt Eestit panustatud aja, oskuste ja vahendidega saab hoogu anda majandusele, kogukonnaaktiivsusele või mistahes muule valdkonnale.
Arvamuskonkurss Edukas Eesti
Edukas Eesti on Äripäeva, Helmese, Elengeri (endine Eesti Gaas), If Kindlustuse, Ellex Raidla Advokaadibüroo, Swedbanki ja Verstoni konkurss, kuhu ootame Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis. Konkursi peaauhind on 10 000 eurot.
Žüriisse kuuluvad korraldavate ettevõtete omanikud ja juhid, konkursi viib läbi Äripäeva arvamustoimetus. NB! Tööde vastuvõtt on lõppenud. Žürii koguneb aprilli lõpus, auhinnad anname üle mai alguses.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood

Kohting, millest võidaksid kõik