Bullshit bingo astmelise tulumaksuga

Et investeerin selle raha ise oma laste tulevikku ja enda pensioniks. Kirjutasin mõtte kiirelt ka Twitterisse, et asi ikka kindel oleks.

Aga tviidile tulnud vastakaja vaadates jäin mõtlema. Kuidagi deja vu tunne tuli. Et kõik see vaidlus on juba kaua käinud, pärineb eelmisest aastatuhandest.

Astmelise tulumaksu teema on samast ajast nagu Eesti ärkamisaja punkmuusika. Need vanad tuttavad laulud küll erutavad ja panevad ka kaasa ümisema, kuid enam ei kõnele nii nagu 1980. aastate lõpus või 1990. alguses. Ei kisu me selle peale harja pähe ja neete ürpi ega lähe tänavale oma sõnumit viima. Sest nüüd oskame maailmaga teisiti kõnelda, teisiti sellega kohaneda, teisiti seda muutagi.

Kuid näed, astmeliselt suureneva tulumaksu jutt ja retoorika selle ümber on ikka täpselt sama ärkamisaja lootus ja ootus. Teemast tõotab isegi tulla järgmiste riigikogu valimiste üks peamisi häältepüüdjaid. Nagu tasuta ühistransport nüüdsetel kohalikel valimistel Tallinnas.

Teate seda bullshit bingo mängu? Kui kuuled koosolekul teatud kindla arvu sõnu, nagu efektiivsus, päeva lõpuks, suur pilt, kvaliteet, unikaalsus jne, võid “Bullshit bingo!” hüüatades ruumist välja astuda.

Mulle näib, et astmelise tulumaksuga saab seda mängu samuti edukalt mängida. Vaadake, palju kuulete selle põhjenduste seas sõnu ja väljendeid, nagu “solidaarsus suureneb”, “lõhe rikaste ja vaeste vahel väheneb”, “ebaõiglus”. Ning niisamuti teiselt poolt, selle vastaste argumentide seas väljendeid, nagu “edukuse karistamine” või “ettevõtlikkuse pärssimine”.

Kas tuleb ette tunne, et tahaks sellelt koosolekult lahkuda? Et me räägime ebaolulisest asjast, kulutame oma aega ja tähelepanu tühjatallamisele?

Varanduslikku ebavõrdsust väljendav Gini indeks on Eestil kümne aastaga vähenenud 0,38 punktilt 0,31 punktini. Soomel-Rootsil on see paarikümne aastaga tõusnud kõige kiiremini OECDs, pea meie tasemeni. Pole ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti väitele, et enamteenimise lisamaksustamise vähendab varanduslikku ebavõrdsust. Ning kasvatab ühiskonna kogurikkust.

Igatsen, et parteid keskenduksid valimiskampaanias hoopis kitsaskohtadele, millele viitavad need, kes kõige enam majanduslikku lisaväärtust loovad. Oskaksid kuulata ettevõtjaid, kui nad räägivad tööjõu ohtlikult suurest maksustamisest, inimestesse investeerimise ebavõrdsest kohtlemisest betooni investeerimisega võrreldes, kasvavast bürokraatiast.

Lööksin parema meelega kaasa diskussioonis, mis käsitleks hea välistööjõu riiki meelitamist. Või diskussioonis, kus Eesti tahab teha maksudega midagi tähelepanu äratavat, näiteks kaotada üldse tulumaksu. Või ajakohastada riigivalitsemise struktuure ja rolli. Või arutelus riigiettevõtete juhtimise reformimisel. Et ei läheks nagu Estonian Airi eelmise nõukoguga, kus liikmetel polnud aega isegi kokku tulla, kuigi maja põles.

Meie tegevused siin elus jagunevad neljaks. See kehtib nii üksikisiku, organisatsiooni kui ka riigi puhul. Esiteks, teeme õigeid asju õigesti. Mõnikord tuleb sedagi ette ja hoiame hinge kinni, et midagi ära ei riku.  Teiseks, teeme valesid asju valesti. See on kõige halvem. Mõnikord aitab, kui juhid kiiresti vahetada. Mõnikord ei aita enam seegi. Kolmandaks teeme õigeid asju valesti. Siin on võimalik hea nõuga väljastpoolt taas ree peale saada.

Ning neljandaks: teeme valesid asju õigesti. Sedasi käitub tugevate juhtidega organisatsioon, kes teab, kuidas juhtida, kuid ei evi enam värskeid väärtust loovaid ideid. Sedasi pikendab küll agooniat, kuid lõpp saab seda valusam olema.

Siin aitab näiteks idufirmaliku mõtlemise juurutamine, kus ettevõtte sees ärgitatakse töögruppe looma ja uusi tuluteenimise allikaid leidma. Eesti on mulle oluline. Enamikus teeme õnneks praegu tegevusi, mis ei kvalifitseeru teise punkti alla, mida saab seega arutledes paremaks muuta.

Kuid arutelud astmelise tulumaksu ümber ei vii elu Eestis edasi. Möönan, et see võib valimistel hääli tuua, kui inimesed arvutama hakkavad, kuid koalitsioonileping, mis tulude ümberjagamisel baseerub, on vale asja valesti tegemine ja seetõttu valijate petmine.