Tagatud nulltulususega investeeringud maksuvabaks

Oodatava 0-tulususega mäng (ingl k actuarially fair game) tähendab raha investeerimist selliselt, et selle investeeringu tõenäosustega kaalutud keskmine tulusus on null. Selline investeering on näiteks 1-eurone lotopilet, millel on 10% tõenäosus võita 10 eurot ja 90% tõenäosus mitte võita. Tagatud oodatava 0-tulususega panustamisvõimaluste pakkumine tähendab, et raha omanikul on võimalik riskida ja kasvatada oma rahasummat tema poolt soovitud suuruseni oodatava 0-tulususe tingimustes. Näiteks, et igaüks võib panna 1000 eurot mängu selleks, et saada 10% tõenäosusega 10 000 eurot või panna 500 000 mängu selleks, et saada 83,33%  võimalus 600 000 eurole jne.

Erinevalt traditsioonilistest hasartmängudest on nimetatud panustamised suunatud mitte meelelahutuslike, vaid äriliste ja elukondlik-majanduslike vajaduste rahuldamisele kõikjal, kus esineb raha kasvav piirkasulikkus (iga lisanduv rahaühik omab omaniku jaoks rohkem väärtust). Seda, et viimasest tulenevat rahuldamata nõudlust oodatava 0-tulususega mängude järele esineb meil märkimisväärselt palju, kinnitab näiteks ülikõrge intressimääraga laenude suur populaarsus.

Oodatava 0-tulususega mängude nõudluse rahuldamine muudaks majanduse märkimisväärselt efektiivsemaks, kuna jääksid ära suured tehingukulud olukordades, kus on vaja peaaegu iga hinna eest hankida mingi konkreetne rahasumma (näiteks on vaja koheselt raha mõne ülisoodsa äritehingu või ostu jaoks).

Seega võiks riik lõpetada garanteeritud oodatava 0-tulususega mängude maksustamise ja asuda hoopis ühele mittetulunduslikule ettevõttele nendega kaasnevaid kulusid kompenseerima või ise selliseid panustamisvõimalusi pakkuma. Eeldusel, et loosimine on täiesti läbipaistev ja võrdsete võimalustega, ei ole niivõrd tähtis, kes sellist panustamisvõimaluse teenust pakub, vaid kes maksab selle teenusega seonduvad kulud.

Kompenseerimise tingimustes peaks olema kokku lepitud kolmes põhimõttes. Esiteks selles, et korraldaja seab piiri ühe panusevooru tulemusena väljamakstavale maksimaalsele rahasummale – see võiks jääda suurusjärku üks miljon eurot. See piiraks ühtlasi võitude väljamaksete garanteerimise alternatiivkulu – mis on ühe miljoni eurose maksimaalsumma puhul suurusjärgus 100 tuhat eurot aastas. Ilma selle piirita võiks mõni suure raha omanik viia süsteemi makseraskustesse, pannes nt 100 miljonit eurot mängu selleks, et saada 66,67% tõenäosusega 150 miljonit eurot.

Teiseks, üks teovõimeline kodanik peaks ühe ajaperioodi (nt kalendrikuu) jooksul saama panust teha vaid ühel korral – see piirang hoiaks kontrolli all meelelahutuslikul otstarbel tehtud investeeringutest tulenevad kulud.

Kolmandaks, loosimist ei peaks läbi viima mitte korraldaja, ka mitte riik, vaid loositulemuse otsustab mingi täiesti sõltumatu tulevikusündmus (näiteks börsiindeksi Dow Jones Industrial viimaste komakohtade väärtus kolme päeva pärast) – mis tagaks, et loosimine on täiesti läbipaistev ja võrdsete võimalustega.

Nulltulususega mängude riigipoolseteks korralduskuludeks on vaid paarsada tuhat eurot aastas. Kuid nende mängude pakkumine jätaks riigikassa ilma osadest loto- ja hasartmängumaksutuludest. Riigijuhtidel tuleb otsustada, kas tagatud oodatava 0-tulususega investeerimisvõimaluste pakkumisest tulenev majanduse tõhustumine on seda hinda väärt.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.