Kuidas saada kaugküte odavamaks?

Hinnatõusul on rida objektiivseid põhjuseid nagu kütuste ja elukalliduse üldine tõus.  Samas on seal hulga põhjuseid, mis on tingitud riigi olematust visioonist soojusmajanduse arendamisel. Soojusmajanduse reguleerimisel on läinud põhiaur monopolide ohjeldamisele, mistõttu on kaugküttepiirkondades tehtud ebamõistlikke kulutusi.

Eestis on kasutuses ca 230 kaugküttepiirkonda, mille teenust tarbib ligi 70% elanikkonnast. Mõned piirkonnad kannatavad amortiseerunud katlamajade, suurte soojuskadude ja/või kahaneva tarbijaskonna tõttu ning ei ole jätkusuutlikud. Selliste piirkondade elushoidmine pole mõistlik ja kui neis hakkavad küttehinnad tarbijal üle jõu käima, tuleks kaaluda lokaalküttele üleminekut.

Loomulikult pole küttepiirkonna kaotamine lihtne, sest tarbija toasoe peab olema garanteeritud. Samas peab riik investoritele, kelleks võib olla nii erainvestor, riik kui kohalik omavalitsus, välja pakkuma toimiva lahenduse investeeringute kompenseerimiseks. Siinjuures võib probleemiks osutuda parima valikuvõimaluse puudumine, sest alternatiivküttele üleminek ei pruugi efekti anda. 

Kehtiv regulatsioon nõuab kõikidelt soojusettevõtjatelt piirhinna kooskõlastamist konkurentsiametiga. See nõue on aga põhjendamatu, sest paneb liigse koormuse nii ettevõtja kui konkurentsiameti õlule, mille mõju tunnetavad eelkõige väikeste võrgupiirkondade tarbijad. Esiteks kohustab amet iga sendi kalkuleerimist, mis nõuab nii ettevõtjalt kui riigilt märkimisväärset täiendavat inimressurssi. Keeruline ja aeganõudev on hinna kooskõlastamise metoodika, mistõttu kannab ettevõtja üleliigseid kulutusi.

Mõistlik oleks tagasi pöörduda varem kehtinud süsteemi juurde, kus konkurentsiametiga pidid hindu kooskõlastama vaid suured ettevõtted, väiksema müügimahu korral piisas ettevõtjal vaid kohaliku omavalitsusega hinna kooskõlastamisest. Eraldi küsimus on omavalitsuste võimekus ja tahe tegeleda kaugküttehindadega. Lahenduseks võiks olla soojusettevõtte hinna läbirääkimine otse tarbijaga ja selle fikseerimine soojusenergia ostu-müügi lepingus. Samuti nõuaks väiksemat administratiivset võimekust majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kunagine ettepanek, et piirhindu ei peaks kooskõlastama soojusettevõtted, kelle piirhind jääb alla Eesti kaalutud keskmise hinna (praegu 57 eurot/MWh) ja need, kes müüvad soojust alla kinnitatud piirhinna.

Statistika näitab selgelt, et madalamad kaugküttehinnad on piirkondades, kus kasutatakse kohalikke kütuseid. Kehtiv seadusandlus ja konkurentsiameti metoodika ei stimuleeri aga kohalikke kütuste kasutamist, sest soojusettevõtte põhjendatud tulukuse määr ei arvesta kasutatava kütusega. Ettevõtte seisukohalt ei ole vahet, kas kasutada odavamat puiduhaket või kallist maagaasi. Kaugküttehinnas vahendatakse kütuse hind tarbijani üks ühele ehk tarbija maksab kõik kinni.

Kehtivas elektrituruseaduses on antud selge eelis kohalikke kütuste kasutamisele – taastuvatele energiaallikatele. Sellest tuleks lähtuda ka kaugkütteseaduses muudatuste tegemisel, kohaldades kohalikke kütuseid kasutatavale soojusettevõttele tulukuse määraks fikseeritud suurusena 10%.  Ettevõtjale oleks see selge ja läbipaistev stiimul, sest on mõistetamatu, millist seost omab Kohtla-Järvel või Pärnus tegutsev soojusettevõte Saksamaa võlakirjadega, mis mõjutavad ettevõtte põhjendatud tulukuse määra.

Kuidas saaks paremini stimuleerida kohalikke kütuseid kasutavaid ettevõtteid ning vältida kaugkütte hinna tõusmist, sellest loe edasi esmaspäevasest Äripäeva paberlehest.