Kae Eestist kaugemale!

Töötasin 2007. aasta kevadel Hansapangas ning tol ajal oli meile selge, et Balti majanduses tuleb kukkumine.

Valmistusime selleks, et majanduskasv kukub 10% pealt 2–3% peale, halvimal juhul 0%ni.  2007. aasta sügisel hakkasime endalt küsima, mis juhtub siis, kui välisturud Rootsi panku enam ei finantseeri. Siis aga oli juba hilja tegeleda kriisi ennetusega ja tuli valmistuda halvimaks.

Järgnes 15% majanduslangus, Lätis veelgi sügavam langus. Seda küsimust oleks kõik pangad pidanud endalt küsima 2005. aastal või veelgi varem, ja hakkama reserve koguma.  Kriisikogemusega pankurid olid aga vähemuses ja investorid nõudsid juhtidelt üha paremaid kasuminumbreid.

2008. aastal oli Eesti korteriturg sama hästi kui seiskunud. Enamik kohalikke kinnisvaraarendajaid otsustas hoida korterite hinnataset lootuses, et kriis läheb varsti mööda. Soome ehitusfirma YIT, kellel oli kogemus Soome 90ndate kriisi ajast, otsustas oma korterite müügihindu järsult alandada – 10–15% või veelgi rohkem. Neil õnnestus oma korterid müüa vähima kahjuga, sest hinnad korteriturul kukkusid järgneva aasta jooksul kuni 50%. Paljud arendajad pankrotistusid.Ma ei usu, et veelgi karmimad pangandusregulatsioonid oleksid suutnud buumi ohjeldada ja järgnenud kriisi ära hoida. Turujõud olid tugevamad kui regulatsioonid.

Euroopa ühtsel pangandusturul oleksid kõrgemad kapitalinõuded kohalikele pankadele andnud laenamisel eelise välispankade filiaalidele. Eestiski oli Nordea filiaal laenuandmisel pankade seas üks aktiivsemaid.Samuti ei usu ma, et Eestiski seadustatud nn laenuvõtjate kaitse saneerimismeetmed reaalselt kriisi mõju aitavad leevendada. Kui raha on juba kaotatud, ei ole omanikul reeglina motivatsiooni aastaid pankade jaoks töötada.

Nii pankade, laenuvõtjate kui ka ettevõtjate ühine probleem kiire laenukasvu perioodil oli selles, et me ei tajunud suurt pilti. Me ei saanud aru, mis toimub välisturgudel ja kuidas see võib mõjutada Eesti majandust. Meil ei olnud vajalikke varusid halbadeks aegadeks. Meil puudus varasem kriisikogemus, mistõttu me ei osanud lugeda ohumärke ega vajalikke muudatusi kiiresti ellu viia.

Nüüd oleme ühe olulise kogemuse võrra rikkamad ning see on hea treening tuleviku kriisidega hakkamasaamiseks.