Kas Eesti on valmis sotsiaalseks innovatsiooniks?

Tulemusepõhine rahastamine pole täiesti uus kontseptsioon. Seda on näiteks viljeletud era- ja avaliku sektori koostööprojektides, kus "tulemus" võidakse siduda avaliku objekti kvaliteeditasemega, olgu selleks siis maantee, kooli või vangla kinnisvara hoidmine teatud kindlas kvaliteediseisundis. Sellise rahastamise viimine sotsiaalvaldkonda on aga samm edasi, kuna ühtki sotsiaalset meedet ei rahastata riigi poolt ju tegevuse enda, vaid eeskätt selle tulemuse pärast.

Tulemuspõhise rahastamise üks erivorme on social impact bonds ehk ühiskondliku kasu võlakirjad (SIB). SIB põhineb eeldusel, et tulemuspõhisest rahastamisest on palju võita just sotsiaalvaldkonnal. Eeldus on, et suhteliselt väikese rahakuluga saavutatud tulemuse paranemine mõnes sotsiaalsfääri osas (nt. alkoholismi ennetustegevus) toob kaasa suurema kulude kokkuhoiu teisal (alkoholismi ravi jm.). Ühiskondliku kasu võlakirjad on riiklik garantii maksta tasu sotsiaalvallas saavutatud tulemuste eest vastavalt riigi poolt tegelikult kokkuhoitud rahale.

See toimiks selliselt, et teenuseosutajaga lepitakse kokku periood, mille järel vaadatakse üle saavutatud tulemused ning kui (näiteks) ennetustöö on vähendanud ravikulusid, makstakse investorile tema algne panus tagasi koos kokkulepitud intressi või tulemustasuga. Riik omakorda hakkab aga rahastama programmi edaspidist teostamist.

Ühiskondliku kasu võlakirju praktiseeritakse praegu näiteks Suurbritannias St Peterborough vanglas. Projekti eesmärgiks on vähendada vähem kui üheaastast karistust kandvate kinnipeetavate taasrikkumiste arvu 7,5%. Selleks on sõlmitud leping investeerimisfirmaga, mille eesmärk on kokku koguda 5 miljonit naela kuue mittetulundusühingu ja sihtasutuse töö finantseerimiseks kuue aasta jooksul. Projekti perioodi möödudes hinnatakse saavutatud tulemusi – juhul, kui taasrikkumiste arv on 7,5% või rohkem vähenenud, makstakse investoritele vastavalt saavutatud tulemuste tasemele tulemustasu.

SIB-i toimimise eeltingimuseks on rahastamisest huvitatud osapoolte ning erialaste teadmiste olemasolu. Eestis on pea igas sotsiaalvaldkonnas olemas tegutsev mittetulundusühing (MTÜ) või sihtasutus (SA), mille tegevus sotsiaalprobleemide lahendamiseks on olnud tulemuslik, kuid rahastuse mittejärjepidevuse tõttu ei ole neil alati võimalik oma tegevust järjepidevamaks ja laiahaardelisemaks muuta. SIB-i kasutamine tähendaks siinjuures, et nende tegevuse laiendamise riski kannab erasektor, mida riik MTÜ-de ja SA-de tegevuse tulemuslikkuse arvelt tekkiva säästu abil hiljem premeerib. MTÜ-dele tähendab see, et juhul kui nende tegevus on edukas, saavad nad teenuste osutamist jätkata. Riigi jaoks tähendab SIB-i edu tõhusamalt sotsiaalsete eesmärkide saavutamist.

Sotsiaalvaldkonna tulemuspõhisel rahastamisel on kaks peamist väljakutset – kuidas leida vajaliku riskijulgusega investoreid ning kuidas tagada tulemuslikkuse õiglane mõõtmine. Kui viimase puhul on võimalik kasutada kombineeritud meetodeid (nt. võrdlusanalüüs projekti eelsesse perioodi jääva ajaga, kontrollgrupid, küsitlus jmt.), siis investorites usalduse tekitamiseks on riigil vaja kindlasti pingutada. Näiteks pilootprojekte tehes.

Valdkonnad, kus SIB-i oleks tõenäoliselt kõige lihtsam esmajärjekorras rakendada, oleksid puuetega inimeste ühiskonnaelus osalemise tõstmine, tööpuuduse vähendamine industriaalpiirkondades, kinnipeetavate rehabiliteerimine, noorte tööpuuduse vähendamine, uimastisõltuvuse vähendamine, psüühiliselt haigete inimeste toimetulek, HIV preventatsioon jne.

PwC poolt läbiviidud uuringu „Finantsinstrumentide kasutamise võimalustest 2014-2020 programmperioodil“ (2013) tulemusel selgus, et mitmes neist valdkondades juba tegelevad sotsiaalsed ettevõtted, kes oleksid valmis võtma suuremat vastutust, ning et erasektor on teoreetiliselt huvitatud SIB-i rahastama. Seega kolmest komponendist kaks on olemas, kuid kas Eesti riik on valmis sotsiaalseks innovatsiooniks?