Metsa majandamise tuleviku peamine küsimus seisneb ohustatud liikide elupaikade kaitsmises, kirjutab RMK juht Aigar Kallas.
10% Eesti metsadest on range kaitse all ja kolmandikku riigi omanduses olevast metsamaast ei majandata. Kuid see ei taga veel metsade elurikkuse säilimist. Elurikkuse kaitsega peab arvestama kõikides metsades, nii rangelt kaitstavais kui ka majandatavates. Metsa elurikkus ei tohi inimtegevuse tulemusel kannatada.Paraku on vähene see teadmine, kuidas raietegevus ühe või teise liigi elu tegelikult mõjutab. Eestis elutsevaid looma-, linnu-, taime- ja teisi liike, kelle seisund on halb või ohustatud, loetakse kokku sadades.
Lähitulevikus saab võtmeküsimuseks see, kas suudame leida viisid, kuidas majandada metsa nii, et seal säiliks metsa elurikkus ning ohustatud liigid ja elupaigad oleksid kaitstud.
Sellele teadmisele tuginedes saame võtta kaitse alla tõepoolest looduse mitmekesisuse seisukohast väärtuslikke alasid ja kasutada majandamisvõtteid, mis meie loodusele isikupäraste liikide elupaiku parandavad ning juurde loovad.
Kui suudame arendada teaduspõhist metsandust, võime metsa tema elurikkust ohustamata raiuda tänasega võrreldes ka kaks korda rohkem. Muidugu tuleb maharaiutud metsa asemele tuleb kasvama panna uus. Metsatagavara ajutine vähenemine on paratamatu, küpset mets on vahel rohkem, vahel vähem. Kuid nii rikkad, et metsa kasutult seisma jätta, me ilmselt siiski ei ole.
Autor: Vilja Kiisler, Aigar Kallas
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!