Stressiga võitlemise salaretsept

Minu enda esimene ellujäämisreegel on: “Oma rõõmude eest pean ise hoolt kandma.” Aastaaruandeid, koosolekuid või esinemisi võin kolleegidele delegeerida, aga lähedaste ja sõpradega koosolemist, huvialadega tegelemist ja lõõgastumist ei saa ega tohi teiste hooleks jätta.

Aastaid tagasi osalesin Stephen Covey juhtimiskoolitusel, kus ta esitas oma kuulsa loo tühjast purgist, suurematest kividest ja liivast. Auditoorium pidi soovitama, kuidas purki kõige otstarbekamalt kivide ja liivaga täita. Kui purk kaelani kive ja liiva täis, küsis Covey, mida me sellest harjutusest oma elu ja ajakava korraldamiseks õpime. Enamik noori entusiastlikke juhte ja ettevõtjaid, mina nende hulgas, arvas asja iva olevat selles, et suurte tegemiste vahele annab ikka ja jälle palju igasugust pudi-padi liiva juurde toppida, et me suudaksime samas ajaühikus kindlasti veelgi rohkem ära teha. Teadagi – need viimase viie minuti sisse surutud lisameilid, pidev minutipealt kiirustamine, koosolekutel esinejale lisaks kirjakastiga tegelemine jne.

Covey sõnum mõjus murrangulisena: esmatähtis on suured kivid ehk elu kõige olulisemad asjad, nagu pere ja tervis, kõigepealt oma ajakavasse mahutada, muidu täidab igapäeva ajaliiv purgi kiiresti, nii et suured tegemised ja olulised teemad jäävadki välja.

Sellest koolitusest alates täidan oma kalendri pool aastat ette niiviisi, et esmalt leiavad selles koha perega või sõpradega koosolemise puhkused, iganädalased trennid ning olulisemad huvialadega seotud ettevõtmised, minu puhul näiteks keelekursused ja laululaagrid. Nii saavad lähedaste inimestega olemine ning oma tervisele ja enesetäiendamisele aja pühendamine samasuguse kaalu ja nähtavuse nagu tööalased koosolekud ja tähtajad. Ning viimased ei söö esimesi täiesti välja, kui töömere lained jälle kõrges kaares kaela laksatavad.

Kust leida aega? Üldjoontes nõustume me kõik, et tuleks piisavalt puhata, enam liikuda, et hea oleks rohkem lugeda või muul moel ennast täiendada. Aga kust selleks aega leida? Brüsselisse kolides sain lahti igapäevasest autoga tööle pendeldamisest. Lähen nii tööle kui ka enam-vähem igale poole mujale linna piires jala. Sellega on iga päev väike kehaline koormus nagu maast leitud ning jääb ära ummikutes närveldamine.

Lisaks kuulan kõndimise ajal audioraamatuid, nii võidan juurde ka lugemise aega. Olen üldse suur audioraamatute austaja. Kuulan neid näiteks ka söögivalmistamise kõrval või reisides. Telerivaatamisele ja lehelugemisele ma see-eest aega ei kuluta. Eelistan selle asemel uudiste ja nädala olulisemate sündmuste kokkuvõtteid.

Nii laua- ja tahvelarvuti kui ka telefoni viiksud on maha keeratud, et iga järjekordse e-kirja või uudisnupu saabumine ei segaks. Ajakasutusele mõjub positiivselt ka asjaolu, et suuremat süvenemist nõudvate tööde jaoks reserveerin spetsiifilise aja, enamasti õhtupoolikuti, mil saan segamatult süveneda. Ka on komisjonis lõuna ajal tavaks paaritunnine vaikne periood, mil koosolekuid ei korraldata ning üldjuhul üksteisele ei helistata. Selle jooksul saab kiiremad meilid vastatud ja kaustad üle vaadatud.

Kõige värskema uuendusena lasin oma tööruumi sisse seada kõrge laua, mille ümber peame nõupidamisi püsti – saab kiiresti asjad aetud ning mõjub vereringele hästi.

Kindlasti tuleb kriitilise pilguga üle vaadata toitumine, muu hulgas väsimuse vältimiseks. Meie näiteks oleme kodus erinevate toiduvalikutega katsetades jõudnud nüüd selleni, et põhikogused tulevad köögiviljadest, rohelistest salatitest, kaunviljadest ning niinimetatud väiksematest teraviljadest, nagu tatar, hirss ja kinoa. Sinna juurde annavad maitset lahja liha või kala (just nimelt maitset, mitte ei ole põhiroog), seened, muna, lahja kerge juust, seemned. Magusaisu rahuldavad puuviljad nii värskes kui kuivatatud vormis, pähklid ning vähese suhkrusisaldusega tume šokolaad.

Pingelise elustiili korral peaks piirama miinimumi ka ergutite, nagu kohv, kasutamise või ärevate meediakajastuste ja filmide vaatamise. Keha toodab ise külluses stressihormoone, milleks end veel täiendava müra, õnnetuste ja kemikaalidega vaevata. Ka sporditegemisel tasuks kaaluda, millised alad annavad parima tulemuse pikaajalise tervise ja liikuvuse perspektiivis. Kui väsinud kehale spordisaalis liialt piitsa anda, võib tulemus olla soovitule vastupidine.

Elurõõm ja tegutsemistahe. Elurõõm ja tegutsemistahe toetuvad harmoonilistele lähisuhetele, tervisele ning töö või tegevuse mõtestatusele. Pikad tööpäevad ei tekita halba stressi, kui töö ise on meelepärane, eesmärgid innustavad ja kolleegidega läbisaamine klapib. Millegi kordasaatmise või paremaks tegemise võimalus toidab tegutsemistahet. Kui teatud töökoht end millegi tõttu ammendab, siis on parem julgelt edasi liikuda uutele väljakutsetele.

Hea on ka õppida märkama väsimust. Enda puhul tean, et kui taban end millegipärast kaaslastest halvasti mõtlemast, nagu teised ei teeks piisavalt tööd, siis on ilmselt aeg juhe seinast välja tõmmata. Iganädalase lõõgastumisrutiinina kasutan trenni ja sauna.

Kannatamatust, rahulolematust ja ülemäärast muretsemist saab õppida vaigistama. Mul endal on tavaks õhtuti enne magamajäämist mõelda toredatele asjadele ja hetkedele, mis elu on kinkinud või millega ise toime olen tulnud. See aitab ühtlasi võimalikud ajutised tagasilöögid panna perspektiivi, nii et need ei pääseks elu mürgitama. Suuremate katsumuste eel tegelen suisa positiivse eneseprogrammeerimisega, visualiseerides edu ja õnnestumist.