Advokaat: mida näitab Eesti jälitustegevuse statistika?

Infoks, et 2018. aastal väljastati neid lube 723 ja 2017. aastal 947.

Kriitikaks annab põhjust ka see, et avalikkusele pole kättesaadavad andmed väljastatud lubade kohta kuriteoliigiti. Kui näiteks viiendik viidatud 578 loast telefoni salaja pealtkuulamiseks anti maksukuritegude uurimiseks, siis võib kehtiva kohtupraktika kohaselt oodata prokuratuuri paari aasta pärast tõdemust, et jälitustoiminguga kogutud tõendeid ei lubata kohtumenetluses kasutada. Seda lihtsal põhjusel, et vastavat kuriteoliiki peaks uurima põhiõigusi vähem kahjustavate tõendite kogumise abil (päringud pankadele, kontode väljavõtted, lepingud, turutingimuste analüüs jne).

Ainuüksi vähenev trend salaja pealtkuulamisel ei tähenda veel seda, et pealtkuulamine on alati õigustatud.

Täiendava põhjuse kriitikaks annab ka see, et ühe jälitusloaga võidakse anda luba toimingute teostamiseks mitme isiku suhtes. Nn kobarload on levinud majanduskuritegude uurimisel. Prokuratuuri mõttekäik tundub neil juhtudel lihtne – kui kahtlustame ettevõtte juhti, siis võiks lisaks temale pealt kuulata ka pearaamatupidajat, juristi ning kindluse mõttes ka paari teist ettevõtjat, kellega enim suheldakse ja tehinguid tehakse.

Vaidluse tekkimisel ei kannata sellised jälitusload kohtulikku järelkontrolli välja. Aga statistikas kajastatakse sellist kobarluba ühe jälitusloana, sest selle andmisel tehakse üks kohtumäärus. Seega võidi mullu väljastada arvuliselt vähem jälituslube tegelikult suurema arvu isikute kohta kui varem. Kõiki eelnevaid kahtlusi saaks kõrvaldada täpsema statistikaga. Hoolimata häid uudised toovatest pressiteadetest pakub justiitsministeerium kriminaalpoliitika portaalis kõige uuemana detailset aruannet artikli kirjutamise ajal 2017. aasta jälitusstatistikast.

Loe ka artiklit "Advokaat: Mugavusjälitamine Eestis ei sobi kokku euroopaliku õiguskorraga"