Restoranitest: Bordoost on saanud Söe

“Iidsetest aegadest on kõige maitsvamat toitu valmistatud sütel, mis ongi juht­motiiv meie restorani nime loomisel,” põhjendab koduleht nimevahetust. Grillrestoraniga siiski tegemist pole, kuid olen nõus, et Söe mõjub märksa kaasaegsemalt ja ka kohalikumalt kui Bordoo. Kohalikule toorainele ja kohalikele maitsetele rõhumata pole aga tänapäeval gurmeemaailmas enam midagi teha.

Pavel Gurjanov, endine Bordoo, nüüdne Söe peakokk on Eesti restoranimaailmas kõva tegija, kes paljude muude säravate saavutuste kõrval on esindanud Eestit ka Bocuse d’Ori kokavõistlustel. Seekordse kogemuse järgi tuleb kokandustähel hakkama saada ilma toetava meeskonnata: nii viletsat vastuvõttu ja teenindust kui Söes pole päris tükk aega üheski heale tasemele pretendeerivas restoranis kohanud.

Vastuvõtt oli olematu vaatamata sellele, kas siseneda hotelli kaudu või otse tänavalt. Hotelli kaudu sisenedes kaotasid teenindajad millegipärast kõnevõime, kui olime avaldanud soovi restorani­ külastada.­

Meist veidi hiljem tänavale avanevast uksest sisenenud paaril aga läks veel viletsamalt – neid ei tulnud keegi vastu võtma, restoranisaalis olime ainsad hinged meie, kes me seal parajasti pearooga lõpetasime. Nii et neil ei jäänud muud üle, kui et helistasid ja pärisid, kas restoran on üldse avatud.

Edasi logises teenindus igast kandist. Ei suutnud kelner meelde jätta, kes mida tellinud oli, supi söömiseks unustas lusika toomata ja magustoidu serveerimise ajaks jäid lauale leivataldrikud ja tühjad klaasid.

Kui tundsime huvi, mis viinamarjast on meile meeldima hakanud vein tehtud, lubas ta selle välja uurida, kuid uuesti välja ilmudes teatas ainult, et pudelil pole seda kirjas. Ja et ta võib meile pudeli lauda tuua, et me oma silmaga näeksime, et seda pole sinna kirja pandud. Nimesilti kelneril ei olnud, arvel oli teenindaja nimi Breakfast Breakfast.

Taolise teeninduse juures oli muidugi raske pühenduda toidu nautimisele, kuid olukorrasse huumoriga suhtudes oli see siiski võimalik.

Kõik maitses suurepäraselt, road olid toredate detailidega, kuid tasakaalukad, ilma liialdusteta ja elegantsed. Eriti nautisime õunaglasuuris küpsetatud eriliselt mahlakat turska, mille lisandid olid orsoto ja lopsakas murulaugu­vaht. Lõuna viimistles täiuslikuks astel­pajukreemiga šokolaadidessert.

Pavel Gurjanovi road paistavad silma ülima täpsuse ja viimistlusega. Oleks tore, kui ka neid esitlev menüü käiks keeleoska­ja laualt enne trükkiminekut läbi: kõik oli küll enam-vähem arusaadav, kuid ilma igasuguse elegantsita.

Raha kättesaamisega teenindajal meie vastu huvi kadus. Külastajate ärasaatmise ja hüvasti­jätuni polnud tema ametioskused veel jõudnud.