Lahendagem e-Eesti vanad mured

Riigikogu kiitis kolmapäeval heaks seadusemuudatuse, mis peaks kergendama e-residentsuse projektiga edasiminekut. Nüüd saavad e-residendid avada pangakonto kontorisse tulemata ning sama võimalus antakse Eesti elanikele.

Eesti e-keskkond liigub seadusemuudatusega õiges suunas. Samas ei tohiks e-residentsuse eesmärk luua asukohast sõltumatu ettevõtluskeskkond piirduda vaid e-residentsusega. Kui Eesti soovib end esitleda välismaalastele nutiriigina, kus internet ja e-võimalused avardavad ettevõtja võimalusi äri tegemiseks, siis samamoodi tuleks hakata reformima kodu­hoovis.

Arusaadavalt nõuavad kiirelt arenev üleilmne majandus ja äritegemise võimalused, et Eesti ei jääks rongist maha. Samas ei tohi Eesti keskenduda vaid sellele, kuidas võimalikult suurt tükki haugata maailma majandusest, vaid suutma sama võimekalt reageerida kodustele puudujääkidele. Avalikust sektorist võib välja tuua näiteks ID-kaardiga seonduva.

Vanad probleemid vajavad lahendust

Ühest küljest on ID-kaart imeline tükk plastikut – sellega saab füüsilise allkirja asemel anda digiallkirja, pääseda Eesti internetipankadesse, täita tuludeklaratsiooni, edastada majandusaasta aruannet ja paljut muud põnevat. Mõned ettevõtted on loobunud eraldi kliendikaar­tidest ja hakanud ID-kaardi põhiselt pakkuma kundedele soodustusi.

Teisest küljest tabab tarbijat suur peavalu, kui vaja uut ID-kaarti. Sel hetkel, kui tahad ID-kaarti saada näppude vahele, tuleb end füüsiliselt ikkagi liigutada õigesse teeninduspunkti või teises riigis olles Eesti välisesindusse. Erinevalt näiteks autojuhiloast, mida võib maanteeameti e-teeninduse arengu tõttu tellida postiga endale koju. Siit koorub välja tarbijale ebamugav, aeganõudev ja kokkuvõttes ka rahaliselt kulukam asjaajamine. Asjaajamine, mida saaks muuta märksa tõhusamaks.

End e-Eestina esitlev riik peab hakkama liikuma rohkem selles suunas, et ettevõtja saaks enam aega võtta iseendale ja oma ärile, mitte ei peaks nii palju kulutama väärtuslikku ressursi bürokraatiale. Ametnike vahet jooksmine, kontorist kontorisse pendeldamine ja õigete templite/allkirjade leidmine on pehmelt öeldes eelmise sajandi tunnus. Kui tahame tunda ennast hästi e-riigina ja sama uhket tunnet tekitada välismaalastest huvilistes, siis vajame vana mõttelaadi uuendamist.

Kas on ikka turvaline ja töökindel?

Digiajastu lummuses võib samas tekkida küberturvalisuse risk. Kes tagab, et näiteks ID-kaardiga kinnitatud tehingud või asjaajamised teeb ID-kaardi tegelik omanik? Kindlasti meeldib idee veel tankistidele, kelle elu võib minna lihtsamaks.

Kui elekter või internet peaks mõneks ajaks kaduma, siis on samuti paksu pahandust, kuidas selle asemel saaks asjad ikkagi tehtud. Põhjuseid, miks tehnoloogiast sõltuvust kardetakse, leidub veel.

Hirmude ümberlükkamiseks ongi hea, kui säilib varuvõimalus. Tõrgete korral saaks ikkagi silmast silma asju ajada. Samas tuleb leida lahendus, kuidas kaitsta ausat ettevõtjat. Et võimu ei haaraks tankistid.

Eesti peab hakkama maha raputama aegunud asjaajamise viise. Peamine, et ettevõtja või tarbija saab ise valida, mis on tema jaoks lihtsam ja mugavam.