Saad ümbrikupalka, oled ise süüdi

Rahandusministeeriumi asekantsleril Dmitri Jegorovil on õigus: õhku visatud mõte nihutada praegu peamiselt tööandjal lasuv vastutus ümbrikupalga maksmise eest töövõtjale on kahtlemata skandaali mõõtu ettevõtmine. See oleks täiesti uus lähenemine, mille eeldatavad poolt- ja vastuargumendid võivad osutuda emotsioniaalseks. See ei tähenda aga, et mõtte juba ette maha matma peaks.

Äripäev leiab, et ettepanek väärib arutamist – töösuhtel on ikkagi kaks osapoolt, ning kahepoolses suhtes ei ole kunagi nii, et ainult üks on jamas süüdi. Kuigi nii senine kogemus kui ka kehtiv tööseadus seab tööandja tugevamasse positsiooni, annab kohati ülimalt pingelises seisus tööjõuturg varasemast enam trumpe töötaja kätte. Juba see oleks üks pooltargument.

Pole ka võimatu, et senise paradigma raputamine ning vähemasti osa vastutuse nihutamine töötajale suurendaks töötajate teadlikkust. Meie toimetuses usume pigem siiski, et teadlikkuse suurendamiseks on paremaidki viise kui sunnimeetmed. Töötaja, kes mõistab, et ümbrikupalgaga nõustudes jätab ta end ilma sotsiaalsetest tagatistest ja kärbib ise vabatahtlikult oma pensioni, oskab ümbrikupalgale ei öelda juba praegu – võimalik seadusega sätestatav trahv või mõni muu karistusmeede võib pigem tekitada trotsi kui teadlikkust.

Ümbrikupalgal pole õigustust

Ideaalses maailmas on kõik töötajad nii teadlikud, et neile ümbrikupalka üldse maksta ei saagi, ja kõiki tööandjaid juhib südametunnistus, mis keelab seda teha. Päris maailm on kahjuks sellest ideaalist kaugel. 

Taasiseseisvas Eestis ei olnud aega, mil ümbrikupalkadega võitlemine pole kuulunud maksuameti prioriteetide hulka. Ümbrikupalk on nagu üheksa peaga lohe: raiutakse üks pea maha, kasvab kohemaid uus asemele. Aastate jooksul on küll muutunud ümbrikupalkade hinnanguline osakaal makstavate palkade koguhulgas, kuid nähtus ise pole kunagi kadunud. Enamasti on ümbrikupalkade osakaal olnud suurim ehituses: viimastel aastatel eri andmetel 20-30 protsendi vahel.

2016. aasta statistika üllatas ümbrikupalga pooldajate kahekordistumisega aasta varasema perioodiga võrreldes. Kui sajandi esimese kümnendi kestel pooldas ümbrikupalga maksmist kolm protsenti töötajaid, siis 2014. aastal seitse ja 2016 lausa 15 protsenti töötajaid. Ümbrikupalga pooldamist põhjendati enamatel juhtudel sellega, et meie maksukoormus on liiga kõrge. Üllatav oli ka see, et ümbrikupalga kaitsjate poolele olid asunud eelkõige noored inimesed. Kuigi sellise suhtumise põhjusi pole kuigivõrd uuritud, on juba sellise hoiaku levimine iseenesest hea põhjus vähemasti osa vastutust töötaja õlule laduda.

Sest üks on kindel: ümbrikupalgal ei ole ühtki õigustust. Ei maksude suurus, maksusüsteemi keerukus, teised-teevad-ka-argument ega ükski muu väide õigusta maksude maksmata jätmist, olgu siis tööandja või töötaja poolelt. Igaüks meist kasutab neid hüvesid, mida maksurahaga luuakse – riigi tagant varastades näppame iseenda taskust. Selle arusaamiseni jõudmata pole meil ennast mõtet Skandinaavia riikidega võrrelda.