Aeg antud võidelda ja aeg antud tarku otsuseid teha

Statistika igal nädalal lisanduvate töötute kohta on hirmutav ning retoorika juba alanud uuest majanduse tõusufaasist ei veena enam tavalist inimest, kes seisab silmitsi majanduslikult vägagi keeruka olukorraga. Ühtegi väga head ideed suurema arvu töökohtade loomiseks pole veel kahjuks välja käidud, ent ei ole erakonda, kes poleks deklareerinud oma tõsiseid kavatsusi töötuse vastasesse võitlusesse astuda.

Toetan algatusi, mis julgustavad ja aitavad töötuks jäänud inimestel ettevõtjaks ehk siis iseenda tööandjaks hakata. See on kindlasti osa lahendusest, ent tegelikkus on selline, et enamiku töökohtadest loovad ja säilitavad suured ja kogu sektori mõistes tugevad ettevõtted, vähemalt toiduainetööstuses. Suurtest ettevõtetest väänab riik maksupoliitika ja muude regulatsioonidega välja viimast. See on ka loogiline, sest sealt on veel midagi võtta. Kuid kauaks?!

Korduvalt tõstetud kütuse- ja ka tubakaaktsiis, ELi keskmisest kõrgem pakendiaktsiis ja tagastamismäärad, aprillis tõusev elektri hind, planeeritav müügimaks on vaid mõned näited poliitikute otsustest. Põhjendus: ELi nõuded, eurole üleminek ja lihtsalt raha puudus.

Miks toon need näited? Aga selleks, et igasugune tootmissisendite hinnatõus kandub üle toote omahinda ja lõpuks maksavad selle kinni tarbijad ehk meie kõik. Nii ka toiduainete puhul, mis on esmatarbekaup. Aga toit ei tohi ju kallis olla!

Ja surve hindade alandamisele toiduainete turul on märkimisväärne. Toiduliidu tellitud Emori uuring näitab selgelt, et Eesti tarbijaile on madal hind muutumas aina määravamaks. Kui aastal 2007 eelistas 45% inimestest allahindluses olevaid kaupu, siis 2009 oli see juba 63%; odavamate toodete seast valis kauba 2007. aastal 49%, 2009. aastal 64% tarbijatest.

Kaubanduskettide surve hindadele on viinud ja viib Eesti ettevõtted võta või jäta olukorda. Toodete allahindlused ja boonused ja leppetrahvid ja pikemate säilivusaegade küsimine ja logistikakulude katmised - need on lepingute põhisisuks. Kuid küsimus on lepingute tasakaalus ja nõutavates summades olukorras, kus tootmissisendid kallinevad - kas on kõigeks selleks veel sisemisi ressursse. Kui ei ole, pole tooteid sortimendis. Kui pole sortimendis, pole riiulil. Kui pole riiulil, pole tooteid ega ettevõtetki olemas.

Koostöö kaubanduskettidega on kohalikele tootjatele ellujäämise esimene tingimus. Järgmine on tarbijate ostukäitumine. Koostöös suudaksime omal maal rohkem ära teha kui võideldes. Eks selleks ka toiduliidu ellukutsutud projekt Eestis toodetud toidukaupade märgistamiseks lipumärkidega.

Tänu tarbijate lojaalsusele ja kodumaise eelistusele on langus toiduainetööstuses olnud keskmiselt vaid 12%. Praegu julgeme öelda "vaid", sest tootjad on end kiirelt muutunud majandustingimustele kohandanud, kulusid vähendanud ja efektiivsust oluliselt tõstnud. Ka toote sortimente on muudetud.

Vaid ettevõtete juhid teavad, mida see igapäevaelus tähendas, kuid tõde on see, et praegu ei ole toidutööstused koondanud suurel hulgal töötajaid ega sulgenud ettevõtteid. Kuid pärast kõigi protsesside efektiivistamist on nüüdseks jäänud peamiselt töötajad, kelle arvelt kokku tõmmata. Ent mida rohkem töötuid, seda suurem hinnasurve ja nii me satume nõiaringi, kus tarbijaid siseturul jääb aina vähemaks.

Jääb veel eksport. Toidutööstus ekspordib 30% müügimahust, riigi üldekspordist ligi kümnendiku. Samuti kiiduväärt tulemus, kuid ka ekspordimaades on probleeme, mis raskendavad oluliselt ettevõtete toimetulekut. Kuid me hoiame töökohti ja just see on praegu oluline nii riigile kui inimestele!

Kui kaua võib Eesti toiduainetööstus veel väita, et me anname tööd kokku pea 17 000 inimesele, ma ei tea. Loodan, et me näeme läbimõeldud tarku majanduspoliitilisi otsuseid, mis arvestavad reaalsusega. Riik peaks praeguses situatsioonis eriti ettevõtetele mõtlema. Kergenduseks neile on lisaks erinevatele väljatöötatud programmidele ja arengukavadele ka maksupoliitilised otsused. Praegu on ettevõtte juhid viidud olukorda, kus ei teata, milline maksutõus on järgmisena tulemas.

Maksutõusud on kärpinud oluliselt investeeringuid. Majanduse hiilgeajal 2007 oli toiduainetööstuse investeeringute maht ligi 1,5 miljardit krooni aastas, 2009 vaid 625 miljonit. Aga toiduainetööstus vajab konkurentsis püsimiseks pidevalt investeeringuid. Riigi suhtumine, et võtame sealt, kust veel võtta annab, ei ole jätkusuutlik - see ei loo uusi töökohti juurde, vaid kahjuks suurendab veelgi töötute armeed!

Tuleks igati toetada ettevõtteid, kes tegelikult kogu sektorit arendavad. Praegu on kahjuks olukord, kus osadele võimalikele toetusmeetmetele puudub ligipääs just neil ettevõtteil, kel on olemas valmidus ja võimekus ELi toetusraha ettevõtte ja sektori jaoks ära kasutada.

Tuleks analüüsida ja kaaluda Soome näitel toiduainete käibemaksu alandamist. See oleks suur abi nii kohalikele tootjaile kui ka kergendus inimestele. Eesti, Läti ja Prantsusmaa on veel need maad, kus käibemaksu toidukaupade puhul diferentseeritud ei ole.

Eksportivad ettevõtted on kulda väärt, enamgi - teemanthinnas! Kõik need ettevõtted konkureerivad välisturgudel maailma vägevaimatega ja saavad sellega kenasti hakkama. Meie tooted on oodatud ja hinnatud. Kuigi näiteks joogitööstus on peale piimatööstust suuruselt teine eksportija toiduainetööstussektoritest, puudub neil ettevõtteil ligipääs enamikule ELi toetusmeetmeile. Arusaamatult isegi EASi abiga korraldatavatele koolitustele.

Praegu tasub toetada oma maa ettevõtteid isegi kas või sellepärast, et nad on olemas, maksavad makse, nende töötajad saavad palka ja tarbivad taas… Ootame riiki juhtivatelt inimestel tarku otsuseid ja vähem võitlemist.