Keskerakonnas valitseb totalitarismi ihalus

See ei ole nali. See on tänapäeva Eesti. Käes on 2011. aasta ja ühe demokraatliku vabariigi üks suurimate erakondade sekka kuuluv partei kutsub sõna otseses mõttes riiki üles „sekkuma meediaorganisatsioonide tegevusse“.

Äripäeva arvates kõneleb see avaldus üsna ilmekalt Keskerakonnas valitsevast mõttemaailmast – kui midagi ei meeldi – keelame ära! Imelikul kombel ei nurisenud seesama Keskerakond senini nende uuringutulemuste avalikustamise pärast. Alles nüüd, mil viimane TNS Emori uuring näitas, et Reformierakonna toetus on kukkunud, muutusid nad ärevaks.

Sest nad teavad, mis nüüd juhtub – oravameelsed valijad mobiliseeruvad. Kui senised küsitlused näitasid, et reformierakonda toetab ca 40% valijaist, võisid nad rahul olla, nad võisid loota, et nii mõnedki parempoolsed hääled lähevad reformi asemel IRLile ja et nii mõnedki puhta populismiga püütavad hääled tulevad reformilt neile. Igal juhul teadsid nad, et ühe partei ülisuur edumaa sulab valimiste päevaks nagu kevadine lumi.

Ja nüüd ongi asjad juba teisiti, täna ongi seesama lumi sulama hakanud. Reformierakonna suur edumaa pani ilmselt nii mõnegi valija mõtlema, kas ta ikka tahab järgmiseks neljaks aastaks ühe erakonna ainuvõimu.

Uuringute-küsitluste avalikustamine mõjubki Äripäeva meelest valijale kaheti. Mõned valijad saavad küll indu juurde, kui tema lemmik tõusuteel, kuid suur osa hakkab siiski liig suurelt juhtinu edu kahandama, andes oma hääle hoopis näiteks konkurendile. Kohe kindlasti kasvatab aga see, kui erakonnad uuringutulemuste põhjal otsustades võrdses seisus on, valimisaktiivsust.

Ning mida rohkem inimesi oma valiku teeb, seda ennustamatumateks tulemused muutuvad. Seega on uuringutulemuste avaldamine pigem positiivne. Sest mida rohkem inimesi valima tuleb, seda rohkem on ka neid, kellele ka tulevikus oma riik korda läheb. Ükskõiksus ei ole ju edasiviiv jõud.

Totalitarismil pole kohta. Igal juhul on Äripäev arvamusel, et uuringutulemuste avaldamine või nende keelustamine ei ole küll valimiste ja poliitika puhul reguleerimise koht – mida vähem riiklikke käsulaudu, seda parem.Sest tegelikult on ju vaks vahet, kas rahva arvamus muutub ise (no olgu, meediaorganisatsioonide ja uuringufirmade pisukesel kaasabi), või on see riigi poolt käskude ja keeldudega paika pandud. Ja sellises riigis me küll elada ei tahaks.

Elagem siiski keeldudeta. Pealegi, kui uuringutulemuste avalikustamine peakski kunagi keelustatama, saab sellest väga lihtsalt mööda. Näiteks kirjeldab riigikogu liige Andres Herkel (IRL) oma blogis lihtsat tulevikustsenaariumit – keelustamise korral avaldavad uuringu oma väljaandes lihtsalt mõne naaberriigi ajakirjanikud, keda me kohalikud kolleegid siis usinasti tsiteerima hakkavad. Sellisel juhul peaksid keeldude-käskude ihalejad keelama juba ka välismaiste meediaväljaannete tsiteerimise.

Kuid see oleks juba hoopis teine riigikord, demokraatlikust vabariigist ei saaks enam isegi tingimisi rääkida.

Autor: 1185-aripaev