Kuhu jäi Eesti uus Tiigrihüpe?

Innovaatiline idee tasub meelde tuletamist just praegu, kui endiselt lõõmavad kired sularaha kättesaadavuse üle. Sest kui sularaha käibelt kaotada, kaob ka probleem. See ei ole utoopia, kuid vajab kõigi osapoolte – riigi, pankade ja kodanike – ühtset panust, mis eeldab vastavat otsust ja lepet.

Praegu on olukord lausa skisofreeniline. On probleem, kuid selle lahendamiseks mitte midagi ei tehta. Ei ühes ega teises suunas. Kui Eametsa idee ikkagi ei meeldi, tuleks mõelda, kuidas tagada sularaha kättesaadavus üle riigi. Lõputult ei saa teemasid summutada ja lahenduste leidmist vältida.

Üks viis on riigi rolli oluliselt suurendada. Riigi ülesanne on luua keskkond ja taristu, näiteks seadused ja teed. Seega juhul, kui sularaha lugeda esmavajaduste hulka, tuleb riigil rajada ka vastav võrk. Võrgu opereerimisele korraldada aga hange ning parim, kelle nimi ei oma tähtsust, saab õiguse teatud maa-alal opereerida. Huvi äratamiseks saab liita näiteks õiguse pakkuda teenust Tallinnas kohustusega teha seda mõnes Eestimaa väikepiirkonnas.

Aga võib-olla ikkagi probleemi ei ole. Näiteks Eesti Panga hinnangul on riik sularahaautomaatidega hästi varustatud. Ja kurikuulsa Virstu automaadi juures käisid kohalikud elanikud keskmiselt vaid kaks korda kuus. Kas kõigest vaatenurga küsimus?

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul