Venemaa stabiilsus võib pöörduda keeristormiks

Eelkõige tekitavad majandusekspertides muret tulevased hiidkulud – kümned triljonid rublad, mis plaanitakse kulutada sõjaväele, politseile ja eriteenistustele, samuti pensionide, toetuste ja avaliku sektori töötajate palga kasvuks. Kõik need lubadused, mille horisont ulatub 2020. aastani, toetuvad eeldusele, et nafta ja gaasi hinnad tulevikus ainult kasvavad. Aga see ei ole garanteeritud.

Katteta lubadused. Sõjavajaduste tarbeks lubavad Putin ja tema president Medvedev kulutada aastaks 2020 täiendavalt 19 triljonit rubla ehk ligi 500 miljardit eurot. Kulud politseile ja eriteenistustele kasvavad juba sel aastal poolteist korda. Putini lubadusele tõsta õpetajate, kõrgkoolide õppejõudude ja arstide palku kulub analüütikute hinnangul järgneva kuue aasta jooksul 3,5 triljonit rubla.

Rahandusminister Anton Siluanov on öelnud, et ainuüksi presidendiks pürgiva peakandidaadi Putini valimiseelsete sotsiaallubaduste täitmine läheb riigikassale maksma üks triljon rubla aastas. Et vältida suurt eelarve puudujääki, on vaja leida uusi tuluallikaid. Kuid nendest on peaminister Putin ja tema meeskond otsustanud ilmselt mõelda alles pärast valimisi. Või siis arvavad nad, et nafta ja gaas ei odavne mitte kunagi, isegi arvestades inflatsiooni.

Rahandusministri hinnangul ei ole maksutõstmine soovitav. Kõik ettevõtjad on temaga muidugi nõus. Tema hinnangul on parem vähendada nn väheefektiivseid kulusid. Teisisõnu varastamist väga suures ulatuses. Kuid võitlus vargusega ei ole selgelt Putini meeskonna lemmikteema, nagu on näidanud viimased 12 aastat.

Sõjaväekuludega seotud konflikti tõttu andis septembris lahkumisavalduse Putini kauaaegne võitluskaaslane rahandusminister Aleksei Kudrin. Tema sõnul ei ole valdkonna kulude kasv 3% SKTst mitte millegagi tagatud. Kõige rohkem kurvastab liberaalseid ökonomiste, et suured summad lähevad sinna, kust ei tule midagi tagasi peale inflatsiooni. Parem oleks nende hinnangul investeerida tervishoidu ja haridusse ehk inimestesse – neisse, kellel tulebki majandust arendada. Selliste kulude osakaal eelarves hoopis kahaneb.

Tõsi, sõjatööstusesse suurte rahapaigutuste pooldajad loodavad, et midagi tuleb sellest ka tagasi – näiteks uute tehnoloogiate näol tsiviilsektorile. Sõjaväelastel, sõjatööstussektori töötajatel, pensionäridel ja õpetajatel on kahtlemata meeldiv kuulda, kuidas neile lubatakse suurt raha. Ebameeldivat Putin neile enne valimisi ei meenuta. Seda, et kõikide lubaduste täitmiseks ja eelarve tasakaalu hoidmiseks peab tegema mitmeid ebapopulaarseid reforme. Tegelikult oleks pidanud neid juba ammu tehtama, kuid nafta ja gaasi hinnad lubasid nendega venitada.

Näiteks pensioniea tõstmine. Praegu on see 60 aastat meestel ja 55 aastat naistel. Putin kinnitab, et lähimas tulevikus pensioniea tõstmist ei toimu, kuid Kudrin ja ka praegune rahandusministeeriumi juhtkond tõestavad, et see on vältimatu. Muidugi on lubadusi võimalik täita, kui rubla kaotab tugevalt oma väärtust. See ei meeldi aga päris kindlasti miljonitele, kes saavad raha riigieelarvest ja kelle häälega Putin arvestab. Kuid pärast valimisi on võimalik välja mõelda mingi põhjendus. Näiteks viidata maailma majanduskriisi teisele lainele, mille põhjustas USA ja Euroopa Liidu arutu poliitika. Pärast esimest lainet 2008–2009 Putin just nimelt nii tegigi.

Kui kaua sellised põhjendused töötavad, ei tea isegi Venemaa sotsioloogid. Sotsiaalsed rahutused leiavad aset mitte niivõrd rahulolematusest vaesusega, kui see on stabiilne ja harjumuspärane, vaid täitumata ootuste tõttu. Venemaal ei ole praegu kriitilist massi inimesi, kes pole rahul, et asjad ei liigu neile lubatud paremuse suunas. Kuid märgid sellise meeleolu kasvust, pärast järsku majanduslangust kolme aasta eest ja suhteliselt aeglast taastumist, on nähtavad.

Üsna suur osa massimiitingutel osalenutest protesteeris muu hulgas tundest, et Venemaal ei muutu viimasel ajal midagi paremuse poole. Kui rahulolematutele lisanduvad Putini suurtest valimiseelsetes lubadustest pettunud, tuleb Venemaal tegutsevatel ärimeestel veenduda, et selline stabiilsus ja ettearvatus viib peaaegu vältimatult varem või hiljem selleni, et kõik ümberringi muutub äärmiselt ebastabiilseks ja ettearvamatuks.