Riigikontroll: torust tulevad loosungid gaasi ei asenda

See otsus toob valitsuse sõnul kaasa Eesti gaasituru varustuskindluse, konkurentsi ja energiajulgeoleku suurenemise, Aga kas oleme selles veendunud? Kas Riigikogu saab talle esitatud info põhjal olla kindel, et need kahtlemata õiged eesmärgid eelnõuga saavutatakse? Kas gaasi tarbija saab uskuda majandus- ja kommunikatsiooniministri sõnu, et kaasnev hinnatõus jääb 0,2 protsendi piiresse?

Need küsimused püstitas endale Riigikontroll, kui töötas läbi eelnõuga seotud uuringud, seletuskirjad ja materjalid ning kohtus majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM), Konkurentsiameti ja ASi Elering esindajatega. Ja lühidalt on vastus, et sellist veendumust ei ole ja maagaasi seaduse muutmise mõjusid pole valitsus välja selgitanud.

Eelnõu väljatöötamise käigus ei ole tehtud Eesti-põhiseid uuringuid, mis kinnitaksid, et eelnõuga valitud tee suurendab energiajulgeolekut, varustuskindlust ja konkurentsi. MKMi ametnike sõnul ei tehtud asjakohaseid mõjuanalüüse põhjusel, et seadusemuudatuse sisu tuleneb valitsusliidu programmist. Seetõttu tugineti vaid Euroopa Komisjoni materjalidele ja näidetele, jättes hindamata, kas need on asjakohased ka Eesti jaoks. Konkurentsiamet leidis, et tegemist ongi eksperimendiga.

Aga selle eksperimendi juures on palju vastamata küsimusi. MKMi ametnikud tunnistasid, et ainuüksi gaasi ülekandevõrgu eraldamisega ehk käesoleva eelnõuga energiajulgeolekut, varustuskindlust ega konkurentsi ei suurenda. Tarvis on Eestisse rajada ka veeldatud maagaasi (LNG) terminal, mis suudab konkurentsivõimelist hinda pakkuda siis, kui terminal varustaks ka Soomet. Terminal tuleb omakorda ühendada Eesti gaasivõrguga. Kuidas riik tagab, et vajalikud ühendused luuakse ja kes maksab kulud? Praegu pole see selge.

Lõpuni selge pole ka gaasi ülekandetasude kujundamise metoodika. Praegu on Konkurentsiamet võtnud hinna kinnitamisel ülekandevõrgu väärtuseks ca 25 miljonit eurot, võrkude tegelik väärtus on aga nii MKMi kui ka Konkurentsiameti hinnangul ca 120 miljonit eurot. Kui võrgud selle hinnaga maha müüakse, tõuseks gaasi lõpphind tarbijale Konkurentsiameti arvutuse kohaselt ca 3%. Mis saab aga siis, kui võrgud veelgi kõrgema hinnaga müüakse? MKM on seisukohal, et aluseks võetakse tegelik väärtus, mitte soetusmaksumus. Konkurentsiameti ametnikud leidsid, et pigem oleks keeruline soetusmaksumust mitte aluseks võtta.

Küsimust tekitab ka ülekandevõrkude sundvõõrandamise teostatavus, mis eelnõu kohaselt peaks toimuma kinnisasja sundvõõrandamise seaduse kohaselt. Riigikontroll leiab, et nimetatud seadus ei reguleeri piisavalt detailselt mitme maakonna territooriumil paiknevate vallasasjade sundvõõrandamise menetlust olukorras, kus tuleb tagada katkematu gaasivarustus ning ülekandevõrgu omanikuks saab olla vaid Konkurentsiameti atesteeritud ning vastavat tegevusluba omav isik.

Eeltoodust tulenevalt saatis Riigikontroll Riigikogule kirja (16.02.2012), milles soovitas Riigikogul nõuda eelnõu algatajalt analüüsi, mis näitaks veenvalt, kuidas suurendavad valitud meetmed Eesti gaasituru varustuskindlust ja energiajulgeolekut ning gaasitarnimise mitmekesistamist.

Kuna nii MKMi kui ka Konkurentsiameti ametnike kinnitusel on eelnõu eesmärgid saavutatavad vaid siis, kui omandisuhete eraldamisele järgnevad või sellega kaasnevad mitmed teised tegevused (nt konkurentsivõimelist hinda pakkuva LNG-terminali ehitamine, ühenduse rajamine Soomega), peaks Riigikogu ja valitsus neid tegevusi käsitlema ja analüüsima koos käesoleva eelnõuga. Seejuures tuleb hinnata kavandatavate tegevuste tegelikku mõju energiajulgeoleku ja varustuskindluse suurendamisele, gaasi hinnale ning võimalikku rahastamisvajadust riigikassast.

Samuti tuleks eelnõus täpsustada võrguteenuste hinnakujunemise metoodikat ja täiendada gaasivõrgu sundvõõrandamise menetluse teostamiseks õigusakte. Riigikontroll on aastaid juhtinud tähelepanu vajadusele vaadelda Eesti energiajulgeolekut laiemalt ja tagada toimivad lahendused, seda taotleme ka gaasivarustuse puhul.