Eestlasena meeldib meil endast mõelda kui töökast ja tublist laulu-, tantsu-, sauna-, talu- jne rahvast, keda pidevalt Euroopas teistele eeskujuks tuuakse. Hiljutine meediamull Krugmani-Ilvese sõnavahetuse ümber näitas, et kõik paraku nii hästi meist ei arva, kirjutas reedeses Äripäevas Tartu Ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets.
Nägu läheb eriti pikaks, kui uurida rahvusvahelist tööjõu tootlikkuse teemat. Selgub, et me jääme kaks-kolm korda maha Euroopa Liidu keskmisest tasemest, sõltuvalt sellest, mis haru või valdkonna numbreid vaadata.
Kas me oleme siis tõesti kolm korda laisemad kui soomlased? Oleme ju harjunud panema võrdusmärki töökuse ja tootlikkuse vahele. Majanduse kui terviku kontekstis see nii lihtne ei ole.
Meil tööjõu tootlikkuse tõstmiseks kolm sisulist võimalust. Esiteks, vähem töötajaid ja rohkem masinaid. Inimeste asendamine masinatega on tavaline viis tootlikkuse tõstmiseks. Paraku ei saa me kõiki tegevusvaldkondi automatiseerida. Hästi ei kujuta veel praegu ette, et robot näiteks juukseid lõikama hakkaks. Teiseks, valmistame hästi suuri koguseid. Paraku ei suuda Eesti koguste poolest vist kunagi võistelda Hiinaga, kus on inimesi ja muid ressursse tuhandeid kordi enam. Kolmas võimalus on müüa oma toodet võimalikult kõrge hinnaga. Siia ongi koer maetud.
Kuidas tootlikkust mõõdetakse? Milles seisneb meie kitsaskoht? Millised võimalused on meil tootlikkuse tõstmiseks? Mis on meie lipulaevad? Loe pikemalt reedesest Äripäevast.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”