ÄP: Tallinn kiusab reklaamimaksuga

Tallinn on otsustanud ettevõtjate kannatuse ja rahakoti taas proovile panna: uuest aastast kerkib reklaamimaks 12,5%, olles selle aasta alguses tõusnud 25%. Ettevõtjate hinnangul on linna küsitavad summad liiga suured ning maksukogumise kord ülearu keeruline. Reklaamimaksu kogumise bürokraatia on viinud selleni, et osa firmasid on välireklaami kasutamisest üldse loobunud, sest maksu deklareerimine on nii tülikas ja aeganõudev.

Pealegi ütleb ettevõtjate kogemus, et linnaosades saadakse välireklaamist eri moodi aru, mistõttu sõltub maksukogumine ettevõtja silmis maksukoguja subjektiivsest hinnangust. Sellega on Tallinn end tegelikult ise ilma jätnud osast tulust, mida koguda võiks, kui reklaamimaksuga seotu oleks ettevõtjate meelest arusaadavalt korraldatud ja mõistlik.

Kurioosum. Absurdse maksu näiteks jääb kahtlemata paadimaks, mis oleks loomulikku surma surnud tõenäoliselt ka siis, kui riigikogu maksukorralduse seadust muutnud poleks: nii viletsasti laekus see. Selle aasta algusest kehtivuse kaotanud müügimaksu elueaks jäi poolteist aastat. Kodualuse maamaksu kaotamine nagu teisedki kohalike maksude muudatused olid koalitsiooni poolt mõeldud eelkõige ninanipsuks opositsiooni juhitavale Tallinnale, kuid tõsiasjaks jääb, et kõik nimetatud maksud kehtestas linn laekuvaid summasid ebatäpselt prognoosides ja liiga vähese etteteatamisajaga. Paadimaks näiteks kehtestati vaid kaks nädalat enne jõustumist.

Ettevõtlusameti kaudu kogutava reklaamimaksu kehtestas Tallinn 2002. aasta lõpus ja seda on üldiselt harjutud maksma. Maksukogumise alguses pidasid ettevõtjad üllatavaks, et reklaamimaksu tuleb maksta ka näiteks firma ette paigutatud lippude pealt. Mõni korjas lipud üldse ära, sest segaseks jäi, kas lippe maksustatakse ühelt või kahelt poolt ning kuidas jääb maksuga siis, kui ilm on tuulevaikne ja lipp üldse lahti ei rullugi. See probleem ei ole lahendust leidnud siiamaani: autoreklaamide puhul tuleb maksta ka selle autopoole eest, mis jääb näiteks vastu majaseina ja mida näha ei olegi.

Ka on ettevõtjad end leidnud olukorrast, kus ilmneb, et reklaamina maksustatakse midagi, mida ettevõtjal endal pole tulnud mõttessegi reklaamiks pidada. Selliste juhtumite puhul tuleb muidugi arvesse ka võimalus, et konkreetne ettevõtja ise pole võtnud vaevaks enda seaduse nüanssidega kurssi viia.

Alates tänavuse aasta algusest on reklaamimaks ettevõtjatele tublisti peavalu põhjustanud. Uus reklaamimäärus seadis ettevõtja sundseisu: kas maksta reklaamide eest linnale ette, läbides igal nädalal bürokraatia kadalipp, või riskida ohuga sattuda maksuvõlglaseks. Väärteotrahvi hirm jättis ettevõtja ilma võimalusest oma reklaamikulusid jooksvalt korrigeerida ning põhjustas nördimust, süvendades ühtlasi aastate jooksul sugenenud tunnet, et linn ei pea ettevõtjaid partneriks, kelle häält maksukorraldust muutes arvesse võtta. Kindlasti ei ole linna huvides, kui ettevõtjad kohalikus omavalitsuses eelkõige kiusupunni näevad.  Kuldne põhimõte ütleb, et me ei saa ära võtta maksude tasumise kohustust, aga saame selle teha meeldivaks ja vähekoormavaks tegevuseks.

Autor: 1185-aripaev