Kohtussejõudmine on üks viis toimunud segadusi klaarida. Reformierakonna rahastamise segaduse klaarimine sellesse etappi ei jõudnud: prokuratuuri avaldatud materjalid jätsid otsustamise selle üle, kuidas lugu päriselt oli, avalikkusele.
Ühed usuvad Silver Meikarit, teised Kristen Michalit ja Kalev Lillot. Küllap on need teised ikka olemas, kuigi ma ühtegi säärast ei tunne.
Ent põhimõttelise küsimuse – ja erakondade rahastamise läbipaistvus on täiesti põhimõtteline, ma ütleksin, kõige tähtsam küsimuse riigis üldse – muutmine usuküsimuseks on otsetee naeruväärsusse. Nende inimeste üle ju naerdakse, kes väitsid, et leidsid raha kapist, laenasid ämmalt või viisid parteile pere säästud, naerdakse valju häälega.
Vaevalt oli see prokuratuurile teadmata, missugust mõju säärased tunnistused avaldavad, ning seda materjali kommunikeeriti väga osavalt. Ja õigesti tehti. Nii et tegelikult ei saa Reformierakond uurimise lõpetamist ja kohtusse saatmata jätmist sugugi võiduks pidada. Inimesed ikka räägivad. Ja naeravad. Nagu Allar Jõks “Keskpäevatunnis” küsis: kumb on siis halvem, kas olla kohtualune või naerualune. Tõepoolest, esimene olnuks parem.
Kuna nüüd on kõik usu asi, jääb minule kõige adekvaatsemaks Reformierakonna siseelu kirjelduseks NO99 “Reformierakonna juhatuse koosolek”. Kuni sääraseid tekste kirjutatakse ja ette kantakse, on ikkagi veel lootust, et selle riigiga ei ole päriselt ühel pool.
Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler
Seotud lood
Reformierakond püüab Silver Meikari annetusi heategevusele jagamisega rahastamisskandaalist positiivset krediiti lõigata. Ent see ei lähe läbi, arvab rubriigitoimetuse juht Rivo Sarapik.
Reformierakonna teade, et Silver Meikari erakonnale annetatud summad, mis ei olnud tema omad ja mille päritolu ta ei teadnud, lähevad heategevuseks, on viletsavõitu PR. Sest suhtekorraldus ei tohi olla naljakas.
Reformierakond plaanib erakonna varjatud rahastamise avalikustanud Silver Meikari parteist välja visata.
Igal aastal saab mitukümmend tuleõnnetust alguse hooletust tuletööst. Kõige sagedamini tuleb seda ette ehitusobjektidel ja töökodades – keevitustööde käigus ei märka inimene enda ümber materjali, mis võib kiirelt süttida. Tuletööde tegemisel on teadmatus suur ja nõudeid eiratakse, kuigi paljudele ettevõtetele on koolitus kohustuslik.