Kes valmistab maailma parimaid luksusautosid? Ligi sada aastat tagasi arvati, et USA ettevõte Duesenberg.
- 1935. aasta Duesenberg Model SJ LaGrande Dual-Cowl Phaeton. Foto: Roman Boed/Flickr
Saksamaal sündinud vendade Fred ja August Duesenbergi (algselt Düsenberg) nime kandnud masinad maksid isegi teistest limusiinidest mitu korda rohkem. Miks? Sest need olid oma aja kohta vaevuusutavalt kaugelearenenud tehnikaga. 1928. aastal välja tulnud Duesenberg Model J-l oli näiteks isegi algeline pardaarvuti!
Lähemalt saab lühikeseks jäänud ajalooga ettevõtte ja selle autode kohta kuulata saatest „Autojutud“, kus saatejuht Karl-Eduard Salumäe võtab koos autoajakirjanik Tõnu Korroliga ette kuus hingusele läinud autotootjat ning räägivad lahti nende lood. Seekordne saade on järg eelmise aasta kevadel eetris kõlanud vestlusele, kus võeti arutlusele
esimene ports olemast lakanud automarke eesotsas Saabiga.
Saates veel: Aasia autotootja, kes läks tohutu finantsskandaaliga põhja; Saksa autofirma, kes oli Volkswageni järel suuruselt teine, ent libises mõni aasta hiljem pankrotti; kõige esimene voolujooneliste autode valmistaja; idaplokis valminud BMWd; Prantsuse automark, kes tegi ükspäev üht, teine päev hoopis teist.
Kadunud automargid, osa 2. Maailma parimate autode tegija, kellest paljud pole kuulnudki
Seotud lood
Ütled "kadunud automark" ja eestlane mõtleb – Saab. Ent kõige kaduviku teed läinud autotootjate nimekiri on tohutult pikk ja põnev.
Pikka aega Saksamaal Kiasid disaininud ning seejärel Jaapanis Mitsubishis töötanud eestlane Björn Koop sai oma karjääri alguses olulist tuge kolleegilt, kes on teinud hiljem peadpööritavat lendu.
Praegu valmistavad Hiina autod nii Euroopale kui USA-le kõvasti muret, ent esimesed eestlastelegi näidatud tulemused mõjusid amüsantselt.
Automarkide koondumine suurtesse kontsernidesse, platvormide ja tehnika ristkasutamine ning nüüd ka elektripööre on autod järjest ühesugusemaks tagunud, kuid terasemal vaatlusel leiab ka laiatarbeautode tootjate seast jätkuvalt ettevõtteid, kes teevad asju omamoodi.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”