USA panganduses on tiksuv pomm

USA pankade investeerimisvarade realiseerimata kahjumite jälgija (U.S Banks’ Unrealized Losses on Investment Securities Screener) on Florida Atlanta ülikooli professori Lynn Eminent loodud mõõdik, mis kajastab seda, kui suured on pankade investeerimisvaradest (näiteks võlakirjad) saadud realiseerimata kahjumid. Realiseerimata kahjum on kahjum, mis kajastub panga tulemustes alles pärast vastavate väärtpaberite realiseerimist.

Allpool on näidatud, kui suureks on kasvanud USA pankade realiseerimata kahjumid. Näeme, et ka 2008. aasta kriisi ajal ei ulatunud realiseerimata kahjumid üheski kvartalis isegi 100 miljardi dollarini. Selle aasta esimeses kvartalis ulatusid need aga 517 miljardi dollarini, olles kõrgel tasemel olnud juba pea kaks aastat.

Pärast finantskriise kipuvad regulaatorid üle vaatama, millised on süsteemi suurimad kitsaskohad ja siis neid peenhäälestama. Pärast 2023. aasta kevade panganduskriisi seda aga tehtud ei ole. Probleem mätsiti ajutiselt kinni laenuraha, keskpanga poolse abi ning hoiustajate abistamisega.

Panganduskriisi epitsentris oli asjaolu, et kokku varisenud pankadesse olid kogunenud realiseerimata kahjumid väärtpaberite pealt. Ja see saab juhtuda ainult pankades, sest neid koheldakse teistest ettevõtetest erinevalt. Teised ettevõtted peavad väärtpaberitest saadavaid kahjumeid majandustulemustes kajastama, pangad mitte. Tavaliselt mainitakse need aruandes ära vaid allmärkusena.

Need realiseerimata kahjumid peegeldavad seda, kui suured rahalised kaotused peaks pank vastu võtma juhul, kui ollakse sunnitud turuhinna juures oma bilansis olevad väärtpaberid maha müüma.

Teoreetiliselt ei tähenda need kaotused midagi vaid juhul, kui pank otsustab näiteks võlakirja hoida tähtajani – näiteks ostes USA 10aastast võlakirja, peaks pank seda hoidma 10 aastat. Probleem tekib siis, kui pangal on hädasti raha vaja ning võlakiri on vaja varem maha müüa.

Just see juhtus 2023. aasta kevadel põhja läinud pankadega. Võlakirju sundisid müüma hoiustajad, kellest suur osa soovis oma raha kohe kätte saada. Sisuliselt oli tegemist pangajooksuga. Kuna pangad peavad oma reservides hoidma aga vaid osa kõikide hoiuste mahust (osalise reservmääraga pangandus), jäi neil rahast puudu. Seetõttu oldi sunnitud soetatud väärtpabereid suures koguses kiirkorras müüma ja kaotused vastu võtma. Antud juhul tekitasidki kriisi riigivõlakirjad, mille hind oli märkimisväärselt langenud. See tulenes omakorda keskpanga poolsest intresside tõstmisest.

Peamiselt ongi pankade realiseerimata kahjumid tekkinud intressimäärade tõusust tulenenud võlakirjade hinnalangusest. Oluline on siinkohal aru saada, et kui võlakirja tootlus (intress) tõuseb, siis võlakirja hind langeb ja vastupidi. Tavaliselt kajastatakse võlakirju panga bilansis soetusmaksumuses, sest võlakirja tähtaja saabumisel saadakse investeeritud põhisumma tagasi. Kui võlakirja enda hind vahepeal aga langeb, siis tekib realiseerimata kahjum, mis kajastub bilansis alles siis, kui pank mingil põhjusel võlakirja jooksva hinna pealt maha müüb.

Allpool on joonis, mis seda protsessi lihtsustatult kirjeldab. Sellel protsessil on veel nüansse, aga lihtsuse huvides on pandud kirja põhimõtteline järjestus, kuidas pankadel realiseerimata kahjumid tekivad.

Pankade realiseerimata kahjumitega kaasneb kokkuvõttes kaks probleemi. Esiteks suurendab see regulatiivseid riske – osadel juhtudel kaasneb sellega kapitali ja likviidsusega seotud oluliste suhtarvude halvenemine. Need suhtarvud peegeldavad pankade tervist. Oluline on märkida, et suhtarve ei mõjuta väärtpaberid, mida pank plaanib hoida kuni tähtajani ( held to maturity, eelkõige riigivõlakirjad). Seda aga eeldusel, et neid ei olda sunnitud müüma.

Need moodustavad realiseerimata kahjumitest umbes poole. Ülejäänud teine pool mõjutab pankade „ametlikku“ tervist (ehk suhtarve ja puhvreid) vastavalt sellele, kuidas nende väärtpaberite väärtused muutuvad. Seda, millised varad sõltuvad turuhindade muutustest ja millised mitte, on suuresti panga enda otsustada. Seega peavad investorid ja aktsionärid ise arvutustabelid ette võtma ning vaatama, kas numbrid klapivad. Näiteks Silicon Valley Banki (SVB) puhul need numbrid paljude investorite jaoks ei klappinud, mis sütitaski pangajooksu ja seeläbi ka SVB kokkuvarisemise.

Teiseks on juba eelnevalt kirjeldatud olukord – kui toimub näiteks pangajooks ja mingil põhjusel on pangad sunnitud neid varasid müüma, siis muutuvad need realiseeritud kaotusteks. Need omakorda võivad õõnestada panga kapitalipuhvreid ja tekitada pankrotiohu.

Pankade nõrkus tekitab omakorda olukorra, kus laenuintressid võivad tõusta ning enam ei soovita nii palju laene välja anda (võimendust suurendada). Kuna praegune rahasüsteem on üles ehitatud krediidi paisumisele, võib see omakorda tekitada deflatsioonilisi protsesse ehk rahamassi langust. See omakorda võib krediidist sõltuvale majandusele laastavalt mõjuda.

Keskpankade globaalseks regulaatoriks on Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) allüksus Baseli pangajärelevalve komitee (BCBS). Pärast 2008. aasta finantskriisi loodi Basel III, mida võib pidada globaalse panganduse õigusraamistikuks. Uues raamistikus liigitati USA riigivõlakirjad kõige turvalisemate ja likviidsemate varade nimekirja.

Soome majandusteadlase Tuomas Malineni sõnul tähendas see, et pangad hakkasid USA riigivõlakirju eelistama pangakapitalina, sest need muutusid samaväärseks raha ja keskpangas olevate reservidega. See tekitas olukorra, kus pankade bilanssides hakkas USA riigivõlakirjade maht kiiresti kasvama, mis aitas omakorda nende võlakirjade hinnatõusule hoogu anda. Kuna võlakirjade hinnad olid pikaajalises tõusutrendis, probleeme ei tekkinud.

Võlakirju osteti suures koguses just 2010ndatel ja eriti 2020. aasta kriisi alguses, mil intressimäärad olid nulli lähedal. Pärast intresside tõstmist (ja sellest tulenenud võlakirjade hinnalangust) hakkas ostetud võlakirjade väärtus kiiresti kukkuma. Tuletagem meelde, et kui võlakirjade hinnad langevad, siis nende pealt saadav tootlus (intress) tõuseb ja vastupidi.

Kuna pangad omavad suurtes kogustes USA riigivõlakirju, siis sõltuvadki nad väga suuresti sellest, mis toimub võlakirjaturul. Kuna minu hinnangul on USA praegusel kursil liikumas vältimatu võlakriisi poole, millega kaasneb võlakirjade hinnalangus, võib oht pankadele muutuda veelgi akuutsemaks. Kriis võib võlakirjaturu kaudu levida ka pangandussektorisse, tekitades olukorra, kus paljude pankade kapital ja likviidsuse suhtarvud halvenevad. Kui hoiustajad, potentsiaalsed investorid või aktsionärid näevad, et numbrid enam ei klapi, tulevad uued pangajooksud, mis toob pankade varisemise järgmise laine. Kui see juhtub, kas keskpank suudab olukorra jälle ajutiselt kinni mätsida ja probleemid tulevikku lükata? Eks näis.

Loe lisaks: