Leon Glikman – elukutseline vaidleja

Glikmanile on südamesse pugenud Kaug-Ida ja Kagu-Aasia riigid, kus on soe kliima, avatud inimesed, huvitav ajalugu ja hea toit. Ta laenutab reisil mootorratta, seigeldes hea meelega üksi, põigates siis kõikjale, kuhu tahab, kirjutab 29. mail ilmunud Äripäeva ajakiri Gentleman.

Kuigi ka Eestis on Glikmanil juba oma kümme aastat mootorratas – realiseerunud lapsepõlveunistus –, vähendab tujukas ilmataat siin sõidurõõmu, samuti ei ole meil ideaalseid teeolusid.

“Tohutu kiirendus, kuuled kõiki loodushääli, lõhnad … Sa oled vaba. See on nauditav isegi hoolimata meie hulludest kiiruspiirangutest,” kirjeldab Glikman tsiklisõidu võlu, mis on üks tema paljudest stressimaandajaist.

 

Kiiruspiirangud tekitavad temas trotsi. Saksamaal laenutab ta auto ja seal, kus pole kiiruspiirangut, “annab endast parima”. Seejärel poeb sisse hea tunne. Sportautot tahaks ta ka, kui korralike kiirteedega Saksamaal elaks.

Eestis sõidab ta Jaapanist pärit mugava džiibiga, sest siinsed teed on alla igasugust arvestust, tähtis on, et talvel suudaks masin ka läbituisanud teedest läbi murda. Glikman kinnitab, et luksuslikust mudelist ta ei unista – Eestis peab mõtlema praktiliselt.

Peavalu teeb talle hoopis, et Kaug-Ida ja Kagu-Aasia lennud on Eestis pea kättesaamatud, mis tähendab ööbimist Helsingis või sõitu Lätti, kust on lihtsam edasi liikuda. “See olukord on masendav. Tean mitmeid, kes on loobunud siia investeerimisest, sest ei taha kolm korda lennukitega ümber istuda või tohutut raha piletite eest maksta. Mujal on lendamine odav, see on kallis vaid siin,” räägib Glikman, kes pole peenutsev mees.

Ta tahab, et saaks väga kiiresti ühest kohast teise, nõustudes lendama odavlennufirmadega ja ööbima odavates hotellides. “Kui reisin üksi ja mootorrattaga, siis hotelli tase mind eriti ei huvita. Tööreisidel ja ka rannapuhkustel võtan küll alati korraliku hotelli,” täpsustab ta. Näiteks Myanmaris puhates on tal ükskõik, millises hotellis ööbib, gurmeerestorani ta ei vaja. Pigem on ta inimene, kes hindab külluslikkust.

Talle meeldib kolada ekstreemsetes kohtades, kus igaüks end turvaliselt ei tunne. Teisalt armastab Glikman rahulikku Jaapanit. “Jaapanis on pea kõik hea. See on riik, kus pole ükski inimene kunagi närvidele käinud. Kõik on üliviisakad ja sõbralikud.”

Puhkamine patuga pooleks

Oskamatus ennast lõdvaks lasta on Glikmani arvates üks põhjus, miks meie inimeste eluiga on suhteliselt lühike. Viimati Iisraelis, mille aukonsul Glikman Eestis on, mõistis ta sõpru külastades, et Iisraelis ei pea reede õhtul üle helistama, kas kokku­lepitud kohtumine on jõus.“On lemmikrestoran, kuhu juba kogunetakse, kõik viskavad nalja, joovad veini, söövad. Meil sellist asja ei ole. Mõeldakse, et järgmisel päeval on vaja kulu põletada või asjad garaažist suvilasse viia,” kirjeldab Glikman värvikalt mõtteviisi, mis talle ei istu. “Vaatan kõrvalt ja kurb on. Üliõnnelikku nägu neil, kes seda teevad, ees ei ole.”

Keskmine eestimaalane puhkab remontides, aias mütates. “Kohutav. Kui see meeldib, on tore, aga olen näinud, et kui nad midagi sarnast ei tee, siis istuvad nagu nõeltel, sest on halb olla – peaks midagi tegema, kuigi keegi ei käsi. Sellest ei ole ma kunagi aru saanud. Nii on ka väga rikaste inimestega, kes võiks kvaliteetse tööjõu palgata. Ma ei taha vabal ajal teha ühtegi asja, mis tööd meenutab,” tunnistab Glikman, kes kindlameelselt väldib nädalavahetusel kodus kabinetis töötamist, kui just mõne protsessi lõpp ukse ees ei ole. Tüüpilisel puhkepäeval teeb ta trenni, läheb mõne sõbraga välja sööma või õlut jooma. “Jalutame, lähme kuhugi külla, võib-olla on kusagil džässkontsert …”

Ta naerab, et vähene puhkamine on vist üks vähestest asjadest, milles meie inimesed riiki süüdistada ei saa. Küll aga võib eestlase suhtumine, milles domineerib sõna “peab”, pärineda Nõukogude ajast, kus tuli kõike oma kätega meisterdada, samuti igaks juhuks koguda träni, mida võib kunagi ehk vaja minna. Viimane on ka omamoodi töö, tõdeb Glikman.“Tean inimesi, kes ei hoia autot garaažis. Kaabivad talvel autoklaase puhtaks, garaažis on samal ajal Nõukogude ajast mõttetu kraam. Need inimesed ise on aga täiesti meeldivad ja normaalsed,” imestab Glikman, nimetades nende käitumist Moskvitši-sündroomiks. “Üritatakse vanale Moskvitšile elu sisse puhuda, aga ei saa. Võtab ruumi ja on kole vaadata.”

Glikman lisab seejärel kiiresti, et igaüks elagu siiski nii, nagu tahab. Ei ole vaja kedagi hukka mõista. Kui kõik oleksid samasugused, oleks igav elada. Eravalduse poole ei tohiks ükski ametnik isegi kiigata. Näiteks peab Glikman valeks, kui trahvitakse inimesi, kes oma kodu­aeda korras ei hoia. “Pole kellegi asi, mida inimene kodus teeb.”

Taunib poliitikas puritaanlikke ilminguid

Tööpäevadel maandab Leon Glikman tekkinud pingeid näiteks jõusaalis rassimise, ujumise ja looduses jalgrattaga sõitmisega, raamatute lugemise ja väärtfilmide vaatamisega. Nädalavahetusel ja puhkuse ajal laseb ta end lõdvaks, ei ütle ära heast toidust ja kvaliteetsest alkoholist – tema lemmikud on uue maailma ja Iisraeli punased veinid ning Šoti viskid.

“Usun, et sellises vaba aja nautimises ei ole mitte midagi halba. Kahjuks on poliitikas tekkinud puritaanlikud ilmingud, nimetame näiteks Euroopa keskmisest tunduvalt kõrgemaid alkoholiaktsiise, mootorsõiduki ja väikelaeva juhtimisel üht maailma kõige madalamat lubatud alkoholisisaldust veres, veiniga pikniku pidamise väärteoks tunnistamist ja muud sellesarnast,” räägib ta.

Maksukoormus on viinud sinnani, et võrreldes näiteks Rumeenia ja Bulgaaria tavainimesega, keda peetakse meist vaesemaks, ei saa enamik eesti­maalasi endale söögikohas pudelikest veini lubada. “Kahjuks unustatakse, et välisturistid tulevad ikka lahedama ja odavama elukorraldusega riiki,” märgib Glikman.

Malemäng 1000 dollari eest tunnis

Töö ei ole elus tähtsaim, vaid vahend normaalseks eraeluks. Glikman ei mäleta, et oleks kunagi oma tööd esikohale seadnud, kuid seda ütleb küll, et töötades on tal alati klientide huvid esikohal. Ta tunnistab siiski, et mõnikord tüdineb tööst temagi nagu iga inimene, just rutiinseid liigutusi tehes. “Kui on mõni huvitav probleem, siis on lõbusam,” elavneb ta.

Ameeriklane küsib juristilt nõu pea kõiges, kuigi see pole odav – Glikmani Harvardi-aegsed kursusekaaslased vähema kui 1000 dollari eest tunnis tööd ei tee, tavaline ameerika advokaat küsib keskmiselt 400. Eestis minnakse abi paluma viimases hädas, kui tulekahju juba halastamatult laastab. Ettevõtja on enne selle puhkemist probleemipuntra kallal ise pusinud või otsustanud õigusabi pealt kokku hoida.

Glikman ei hoia oma büroos alluvate ees ust kinni, kui töötab, samuti ei taha ta ühegi töötaja isiksust maha suruda. Suhtlus on vahetu, korraldatakse pidusid nii töötajate kui ka klientidega ning naljad ja sõnakasutus on büroos vaba.

“Naersime just vastaspoole menetlusdokumenti lugedes asja üle, mis tavainimesele nalja ei tee. Juristile on läbimõtlematus naljakas – nagu malemängu ajal astuks keegi lolli sammu,” räägib Glikman. “Nali ei pea olema stiilis keegi-saab-jalaga-tagumikku, see võib olla ka intellektuaalne. Meie kliimas ja kõrge maksukoormuse all ei peaks huumorimeeleta vastu.”

Ülikond ahistab

Välisele ta rõhku ei pane. Ülikonna, mida kohustusest kannab, vahetab ta esimesel võimalusel mugavama riietuse vastu. “Imelik, et töötervishoiueeskirjad üldse lubavad formaalset riietust, milles inimene tunneb ennast ebamugavalt ja mis takistab mõtlemist. Siis pole tööinspektsiooni kusagil. Ülikond on ahistav, see ei ole mõeldud normaalseks liikumiseks. Aus inimene ütleb, et ka lips häirib.”

Intervjuu ajal on Glikmani käel lihtne kell. Õhtul on kohtumine sõpradega, ja see kell sobib casual-riietusega, põhjendab ta. Kellad huvitavad teda väga, just nende keeruline mehaanika. Ta suudab nimetada juba eemalt kella mudelit ja seda, kas tegemist on võltsinguga. See oskus on tulnud lennujaamades tundide viisi passides – Glikman viidab siis aega kellapoodides ja nii mõnegi käekella on ta endalegi soetanud. Unistust mõne kindla mudeli järele tal aga ei ole, sest asjad pole olulised.

Sammud ette teada

Glikman on mees, kes ei astu impulsiivseid samme. Ta on realist, kes ei suuda kogu aeg elurõõmus olla, kadestades neid, kellel see käpas on. Kui ta nii oskaks, oleks ta enda sõnul väga õnnelik. Täielikku õnnetunnet oskab ta tunda reisides.

Ta on nagu tark maletaja, kes mõtleb läbi iga käigu ja nende võimalikud tagajärjed. Ette tuleb mõelda vähemalt paar sammu, Glikman järgib seda põhimõtet nii töös kui ka eraelus.Ta mõtleb juba pikemat aega ka vanaduspõlvele, mida kindlustab. Kuigi Glikman on oma advokaadibüroo kaudu maksnud riigikassasse kümneid miljoneid eurosid, saaks ta pensioni 400 eurot kuus. Häbematult vähe. Seega panustab ta nii kinnisvarasse kui ka ohututesse aktsiatesse. Miks ohututesse? Glikman ei taha riski võtta ei investeeringutes ega töös.Glikman püüab vigu vältida ja õiglane olla. Viimasest kümnest aastast meenub talle vigu suhteliselt vähe. Selle eest on ta tänulik oma elukogemusele, mida on tal tänu advokaaditööle rohkem kui mõnel teisel temavanusel.

Mehele meenub juudi anekdoot, mis tema suhtumist tabavalt kirjeldab: “Noormees küsib rongis rabilt kella. Rabi on väga jäme tema vastu. Ütleb, et kuulge, jätke mind rahule. Noormees on üllatunud, sest rabi peaks ju viisakas olema. Ja mis kõige hullem: Odessas võtab rabi välja hirmkalli kella ja tellib voorimehe. Noormees ei pea vastu, küsib rabilt, miks ta rongis valetas. Rabi vastab lõpuks: olete vaene noormees, eks? Teil pole kuhugi minna, praegu on sabatiõhtu, nii et ususeaduste järgi pean teid külla kutsuma. Kodus on mul aga väga kena tütar, mulle kuulub pank, hotell ja kaks restorani. Kas mul on vaja väimeest, kellel ei ole kella?” jutustab Glikman.

“Kui jama hakkab tulema, on parem sellega kohe lõpp teha. Ma ei ütle, et alati tuleb tõtt rääkida. Vale, mis kedagi ei kahjusta, on mõnikord paremgi,” avab ta oma põhimõtteid. “Olen kaardistanud kõik ohud, mis võivad ühest valest sammust tulla,” lisab ta.

Kes on Leon Glikman?

Emotsioonid ja Glikman

Glikman mediteerib, selleks ei pea kohta valima ega spetsiaalseid asendeid võtma. Ümbritsevast väljalülitamine on tal hästi käpas. Tihti mediteerib ta õhtuti enne magamaminekut. Ta suutis ennast ümbritsevast sujuvalt välja lülitada juba kooliajal. «Kui õpetaja õiendas,» muigab Glikman.

Ta ei pea ennast emotsionaalseks, sest kohtuadvokaat ei saa seda endale lubada. Oma rolli mängib ka elukogemus. Mõnikord hoiab Glikman ennast ikkagi tagasi, kuigi sisimas möllab maru. «Hirmsasti tahaks kohtukorda rikkuda, kui näed, et teine pool ajab täielikku jama, aga tean, et see ei tuleks asjale kasuks. Ükskõik kui vana või kogenud oled, ei ole hea mõte nähvata.»

Poliitika ja Glikman

Poliitilist parteid, mis Glikmanile tõeliselt meeldiks, Eestis ei ole. Glikman ootab tunduvalt liberaalsemat ja parempoolsemat erakonda. Viimastel riigikogu valimistel oli ta lõhkise küna ees: kaalus Reformierakonna ja Vabaerakonna vahel. Seekord sai Glikmani hääle esimene. «Mis ei tähenda, et oleksin täiesti rahul Reformierakonna poliitikaga,» märgib Glikman ja lisab, et kuna Reformi­erakonna programm oli pisut parempoolsem ja ta ei olnud kindel Vabaerakonna parlamenti pääsemises, jäi uus tulija hääleta.

Söök-jook ja Glikman

Glikman eelistab veinidest täidlast Shiraz’d, kiites Iisraeli väikeveinitootjad. Häid veine teevad ka austraallased, hispaanlased, itaallased ja argentiinlased. Põhimõtteliselt ei osta ta ülehinnatud prantsuse veine.

Õllele ta kätt ette ei pane, mõnikord joob viskit. Ta naudib Eesti tegija, Hampelmannikäsitööõlut «Armastuskiri Ladina-Eestist». «See võiks vabalt kuldmedali saada. See on maailmaklassi õlu. Soome õlled on lamedad, humalata.»

Toidulaual võiks võimalikult tihti olla kala. Indias sööb ta üksnes taimetoitu, mis on Indias haruldaselt hea. «Tooraine peab olema värske, mulle meeldib, kui on hästi palju rohelist. Toit peab olema terav. Indias söön sama vürtsikat toitu kui kohalikud. Minuga kaasasolevad inimesed enne sureksid, kui sööksid sellise vürtsikusega toitu,» muheleb Glikman, kes teeb kodus süüa siis, kui mahti on. «Kusjuures küllaltki hästi, kõik kiidavad.»

Vanadus ja Glikman

Pensionil tahab Glikman veel rohkem reisida, ta elaks hea meelega lõunamaal. Miks mitte neli kuud Kambodžas, hiljem vaataks, kuhu edasi. Reisimine ja mujal elamine mõjuks hästi psüühikale.

«Aga selle kohta öeldakse, et räägi Jumalale oma plaanidest, kui tahad teda naerma ajada,» lausub Glikman. «Kogu aeg ei tahaks ma vanaduspõlves siin istuda. Kõnniksin mööda poriseid ja libedaid tänavaid – sellist ambitsiooni mul ei ole. Ma ei usu ka, et Eestiga täielikult sidemed katkestan, kuid olgem ausad, paljudes riikides on foon vähemrõhuv. Siin on ta murelik ja stressirikas, samas kui isegi vaestes Kaug-Ida riikides oskavad inimesed õnnelikud olla.»Põhja-Koreasse ei läheks ta ka tasuta, see oleks liiga masendav. «Ma ei taha vaadata masendavat elustiili. Vihkan, kui inimesi sunnitakse tegema seda, mida nad ei taha. Päris jube. Ma ei ole seetõttu ka kunagi Kuubal käinud.»

Muusika ja Glikman

Muusikast ei salli ta silmaotsaski estraadi, šlaagrit, teknot ega diskot. Kui need raadiost uudiste vahel kõlavad, keerab ta hääle maha. Ülejäänud žanritest on aga alati esitajaid, kes enamikule ei meeldi. Näiteks rokkmuusika tegijatest on Glikmanile sümpaatne Tom Waits, džässist meeldib talle peaaegu kõik.

Poolavangardse, džässisugemetega muusika loojatest on Glikmani südame võitnud John Zorn. «See on väga veider muusika,» kiidab Glikman, kellel on kodus suur plaadikogu ja kes naudib eramajas elades luksust kuulata valju muusikat. Muusika heli peab seejuures muidugi kvaliteetne olema. «Ma ei kannata lamedat heli, kuid auto hinda maksvaid kõlareid mul ei ole. Näiteks Taani firma Dali teeb enam-vähem mõistliku hinnaga melomaanidele meeldivaid high-end kõlareid.»

Šoppamine ja Glikman

Leon Glikman peab ennast maailma kõige viletsamaks šoppajaks. «See on alati kohutav ekspeditsioon minna poodi,» ütleb Glikman, uurides enne millegi suurema ostmist põhjalikult teiste kogemuse kohta ja kust saab korraliku asja hea hinnaga. «Kunagi ei ole mõtet odavat jama osta.»