Kas toiduainete impordi litsentsimine on vajalik?

POOLT

Sisuliselt tähendaks see maaletoojate litsentseerimist. Et mõni juhuslik riiulifirma ei tooks mingit kaupa sisse ja ei kaoks seejärel uttu. Praegu on terve rida selliseid firmasid olnud, kes toovad fiktiivset kaupa sisse madala hinnaga, hiljem siis müüvad sedasama kaupa välja kõrge hinnaga ja võtavad vahepeal 18% käibemaksu. See on üks külg.

Teine -- üks endast lugupidav firma ei too meile Hongkongi grippi või hullu lehma taudi sisse, sest ta tahab tegutseda siin terve inimpõlve ja rohkemgi. Juhuslik firma võib seda vabalt teha. Kolmandaks -- üks osa firmasid, kes on endale võtnud toidu sisseveo, ei tea toidust absoluutselt midagi. Tegemist on firmadega, kes hulguvad mööda maailmaturgu, tehakse pakkumine ja nad võtavad ette selle sissetoomise ja vahekasumi lõikamise, uurimata, kust kaup pärit on, teadmata, millistes tingimustes tuleb toitu enne müümist hoida, omamata siin firmat, kes kauba vastu võtab. Kuna aeg on toidu puhul ikkagi oluline tegur, võiks selline asi toimuda vaid normaalsete alaliselt tegutsevate firmade puhul õigesti.

Kontrolliga saavad ka veterinaaramet ja toll hakkama, aga neil peaks olema seaduslik alus öelda, et teie firma ei ole litsentseeritud, teie firma on meile tundmatu -- me peame hakkama selgitama, kes hiljem vastutab tagajärgede eest.

Litsentseerimine vähendab tükk maad seda võimalust. Alkoholi puhul ongi meil neid liiga palju ja liiga kergelt välja antud.

On vähemalt hea, kui neid on teatud arv, mille üle on ka kergem järelevalvet teostada. Kaubandus põhineb usaldusel ja puhtusel. Ja kui on litsentseeritud alkoholimüügifirmad, miks ei peaks olema siis ka toidufirmad, kus tarbijaid on reeglina enam kui viinajoojaid.

VASTU

Vaevalt litsentseerimine mingi imerohi on. Eestis on olemas tervisekaitsetalitus ja veterinaaramet. Nende roll peaks natuke asisemalt kajastuma selles, et meie riiki sisseveetav kaup oleks rangema kontrolli all.

Litsentseerimine on üldse selline igas mõttes kitsendav tegevus, nii et ettevõtete organisatsiooni esindajana täna ma leian, et see ei ole see, mis aitab.

Küll olen ma seisukohal, et Eesti enda toidutootja peab asetama mingil määral võrdsesse rolli nende toidutootjatega, kes oma kaupa meile läkitavad. Ma ei taha öelda, et tollid on need, mis päästavad Eestimaa põllumajanduse. Eesti põllumajandus on vajalik ja teda likvideerida ei ole kõige mõistlikum plaan.

Litsentseerimise juures peetakse ilmsesti silmas seda, et sageli deklareeritakse kaup madalama hinnaga, kui ta tegelikult sisse tuleb, ja seetõttu maksud vähenevad ja maksupettuse võimalused on suured. Aga see ei ole lahendatav täiendavate litsentside väljaandmisega, vaid tänaste seaduste täitmise kontrolliga. Tööd on tollil, maksuametil, majanduspolitseil.

Kindlasti pean ma ka seda poolt silmas, et kõik riiki saabuv, salmonellast nakatatud kanakoib jne, ei tohiks Eestimaale jõuda. Liiga lahtiste uste poliitika ei ole ka ettevõtlusvabadus, vaid rahva tervisele ohtlik.

Samas ei välista ka litsents seda salmonella tulekut. Kui meie poolt valitud targad juhid on välja mõelnud ühed ja teised seadused, mis peaksid seda vältima, ja kui need ei toimi, pole mingit põhjust arvata, et järgmiste kitsenduste väljamõtlemise tõttu varasemate kõrvalehiilijate kavalus enam ei arene. See, et mõtleme aga täiendavaid piiranguid välja, on sellise mürgi ja vastumürgi toimemehhanism ja ei anna tulemust.