Edukaim kuu oli september, mil müüdi 1311 sõiduautot. Novembris-detsembris leidis sügisese raha- ja börsikriisi tõttu aset tagasiminek kevadisele tasemele: 800--1000 autot kuus.
Ka ?kodasid ja Mitsubishisid müüva ASi Eesti Helkama Auto direktor Ants Allik märkis, et mingist langusest on kohatu rääkida. «1996. aastal müüsime novembris 27 autot ja nüüd 60 autot. 1996. aasta detsembris müüsime 37 autot ja nüüd 70 autot. Kus siin see langus on?»
Vahepealset müügibuumi, kui kuus leidis ostja 1200--1300 sõiduautot, on mitu automüüjat hinnanud kui ebanormaalset olukorda. «Ei toimunud mitte autode, vaid raha müük,» ütles Hyundai Balti tegevjuht Tarmo Noot.
«Olukord, kus inimene astus autosalongi ja talle vormistati kohe liisinguleping, tundmata huvi töökoha, raha ja garantiide vastu, oli kaugel normaalsest autokaubandusest,» ütles Allik. «Täpselt nagu Soomes kümmekond aastat tagasi!» Siis müüdi Soomes aastas kuni 160 000 sõiduautot. Järgnes kukkumine (1993. aastal vaid 56 000 autot) ja alles lõppenud aastal jõuti pärast mitut aastat taas üle 100 000 piiri.
Eestis on viimastel kuudel liisingutingimused rangemaks muutunud ja üha sagedamini tuleb ette klientidele äraütlemist. Liisinguühingute liidu tegevdirektor Reet Hääl hindas sügisest börsikrahhi ja finantskriisi isegi kasulikuks, sest liisingufirmade portfellid muutusid kvaliteetsemaks.
Hääl leiab, et suvises autoeufoorias pole süüdi mitte ainult liisingufirmad -- liigseid kohustusi on endale võtnud ka automüüjad ise. «Kui leping tehakse kolme aasta peale, auto jääkväärtuseks on 60 protsenti ning automüüjal on tagasiostukohustus, siis ma tahaksin teada, kus bilansivälisel kontol need kohustused kajastuvad?» küsis Hääl.
Ta lisas, et eriti ohtlik on väike esmane sissemaks ja kuumakse, millega kliente peibutatakse odavamaid automarke ostma. Nende turuväärtus võib kolme aasta pärast olla oluliselt madalam, kui lepingus fikseeritud 60 protsenti ja selle vahe omast taskust kinnimaksmine võib automüüjale saatuslikuks saada. vt ka lk 18
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”