Kas olete huvi tundnud euro- normide vastu?

Juba mitu aastat tegutseme euronõuete vai-mus -- seadmete moderniseerimine jms. Ka sanitaarnõuetesse puutuvat teeme jõudumööda.

Pidev side on veterinaarteenistuse ja põllumajandusministeeriumiga. Oleme palunud nad märtsis meie olukorda vaatama.

Küsimus on ka poliitiline. Euroopas on ületootmine. Kas meid tahetakse seal eriti näha? Ka Vene turg on kinni. Kas see on üksi tööstuse ja põllumeeste mure? Arvan, et see peaks olema valitsuse mure. Öeldakse küll, et kapitalismi aeg ja igaüks peab oma eest sõdima, aga kõik ei olene üksi ettevõtte juhtkonnast.

Meil on üks inimene, kelle tööst suur osa seisneb firmas euronõuete teadvustamises ja juurutamises.

Asi on üsna segane. Kaua ei olnud täpselt teadagi, millal tullakse inspekteerima. Saime ise selle põllumajandusata?eega kontakti ja Brüsselist otse info kätte.

Nõuete king pigistab ikka kõige rohkem ettevõtet, aga riik peaks aru saama, et üks ettevõte ei saa kõiki asju paika panna. Näiteks, kui tahame turustust saada, ei sõltu sellest midagi, et Saaremaa või Rakvere üksi on korras, kui riik tervikuna ei vasta nõuetele.

Meil on töögrupp, kes sellega tegeleb ja selle eest vastutab. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on olnud viimasel ajal väga aktiivsed koosolekud.

Selge on ka see, et turu sulgemine tuli tööstustele üllatusena. Aga ma ei kritiseeriks eriti kedagi. Oleme ausad, Euroopa Liitu me eriti midagi ei müügi.

Täna kõik piimatööstused korrastavad ennast. Kui Soome läks ELi sai sealne toiduainetetööstus kaheaastase inertsusaja, aga teadupärast on Skandinaavias maailma puhtaim toiduainetetööstus.

Nõuetekohane peab ikkagi olema ettevõte. Aga riik peab olema aktiivne, et riigialamad, ka ettevõtjad, teaksid, milliseid nõudeid järgima peab. Teadmatus on olnud nii ettevõtete kui riigi poolt.

Kalaliit on meie infoallikas. Tema siis hangib seda infot, kust aga saab. Ka põllumajandusministeeriumist.

Normid oleks pidanud ammu teada olema. Ettevõte peaks ise need normid välja uurima, aga ta peab teadma, kus nad on ja kelle käest neid saab. Me oleme siiamaani täiesti pimeduses olnud.

Juba 1995. aastast oleme püüdnud mõningaid asju teha nii nagu Euroopas. Selle järgi, et oleme kuskil käinud, oleme kelleltki kuulnud ja et me arvame, et see peab nii olema. Osa asju on läinud täkke, osa ka mööda. Nüüd on lugu selles, et kui kontroll tuleb, siis neid valesti tehtud asju ei suuda nii kiiresti kõrvaldada.

See on probleem. Kalanduse osas peaks olema mingi jaotus, kes kui palju teeb -- mida teeb mingi riigiasutus, mida teeb haruliit, mida ettevõte ise. Lepitakse kokku ja pilt oleks selge.