Olen korduvalt omal nahal tunda saanud, et ettekujutus, nagu oleks võimalik Wordi dokumente ühest arvutist vabalt teise viia, on teataval määral ekslik. Loomulikult nad avanevad (eeldusel, et on sama versioon) ja neid saab lugeda, trükkida jne -- ainult et kui dokumendi sisu pole lihtsalt ühes jorus jooksev tekst, vaid veidi vingem tabeleid ja graafikuid sisaldav kujundus, siis ma pakuksin 80protsendise tõenäosusega välja, et võõras arvutis avamisel tunneb kogu see kena kaadervärk ennast üsna vabalt ja laiutab mööda lehekülge kuidas aga pähe tuleb.
Probleem pole vahest suur ühe kontori sees, sest kõik masinad on loodetavasti enam-vähem sama inimese poolt üles seatud, kasutatakse sama printerit ja samu kirjatüüpe. Asi läheb lõbusaks siis, kui minul on teie Win95 asemel WinNT, mõni font vähem, Balti keelte toetus mingil põhjusel parasjagu välja lülitatud ning printeriks loomulikult mitte PCL (ehk keskmine laser), vaid PostScript-printer. Ükski neist ei tohiks ju tegelikult probleem olla, aga elus, näe, on teistmoodi. Word küsib Windowsi käest üht ja teist, näiteks tähtede laiusi, ja saades eelnevast erineva vastuse, otsustab, et see sõna küll enam siia reale ei mahu ja teeb teksti tiba pikemaks. Või siis on teie arvutis olnud näiteks font naljaka nimega Haettenscweiler, mida te pole dokumendis tegelikult kasutanudki, aga mis oli varem pealkirja stiilis kirjas ning mille te dokumendis ümber muutsite. Tulemus muideks sama.
Moraal on see, et Word'i dokument on küll väga hea ja laialt levinud, aga kenaks tehtud dokumendi avamine on tõsine põrgu. Mida siis teha? Mina soovitan heale lugejale Adobe Acrobat'i, mis kasutaja seisukohast on lihtsalt üks lisaprinter. Vaid selle vahega, et tema trükib digitaalsele paberile ehk PDF-faili. PDF tähendab «portatiivset dokumendiformaati» ja on tõesti igal pool avatav -- tasuta jagatav Acrobat Reader lubab seda avada ja välja trükkida nii PC-, Mac- kui ka Unix-arvutitel. Readeri võib igaüks tõmmata Internetist ning selle võib täiesti legaalselt ka ise dokumendiga kaasa saata, PDFide tegemiseks vajalik Distiller ja Exchange tuleb aga osta. Tegija hangib endale õiged tööriistad, lugeja ei pea ennast piinama sogaste failidega ja võib kohe välja trükkima hakata.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”