Mõni aeg tagasi kirjutasin ma Adobe Acrobatist ja PDF-failidest (portable document format, portatiivne dokumendiformaat) ja nimetasin seda kõike digitaalseks paberiks -- trükid tekstitöötlus- vms programmist digitaalsele paberile ehk kettale PDF-failiks ja kestahes saab seda oma arvutis näha, kusjuures nii, et midagi pole muutunud ega kaduma läinud. Loomulikult võime me ju ka Wordi dokumendi ketta peale kopeerida ja kusagil mujal avada, aga reeglina kipub midagi ikka ära nihkuma -- rääkimata olukorrast, kui teisel kodanikul äkki Wordi või vähemalt meiega sarnast versiooni ei ole.
Nii, aga mis võiks siis olla digitaalne trükivärv? Kujutame ette paberilehte, mille pind on kaetud imepisikeste pingpongipallidega. Pallidel on üks pool must ja teine valge ning meil on võimalus neid elektrivälja abil üht- või teistpidi keerata. See oleks tõeliselt korduvkasutusega paber -- lased korra printerist läbi, loed ja lased printeril jälle uued kirjad lehele «peale pöörata».
Näiteks võiks ju katta sellise paberi õhukese ja läbipaistva elektroonikakihiga, mis suudaks pallikesi pöörata. Pistik külge ja meil on monitor. Või köidame sellised lehed raamatuks kokku, paneme pistiku külge ja laeme meile meeldivat juttu täis. Raamat läbi loetud, saab jälle uue sisu laadida. Või paneks veel ühe kihi elektroonikat, mis suudaks raadiolaineid vastu võtta. Sellisel viisil saaks teha ajalehe, mis õhust värskeid uudiseid püüdes püsiks pidevalt ajakohane. Üldiselt ollakse seisukohal, et selline raadio-paber saab teoks isegi enne, kui raamatuks köidetud versioon digitaalse trükivärviga paberist.
Ja millal siis? Nicholas Negroponte MITi (Massachusetts Institute of Technology, Cambridge) MediaLab'ist ütleb veendunult, et tehnoloogia on valmis kuue kuu kuni aasta pärast. Loomulikult ei ole see selleks ajaks laiatarbekaup, aga edumeelsemad meie hulgast mõtlevad kindlasti juba täna, kuidas seda ära kasutada.
Aga on veel ka teine Cambridge, Inglismaal. Nemad paberiga ei tegele, vaid on avastanud viisi, kuidas plastikut helendama panna -- ehk kujutage ette kiletükki, mis toimib monitorina. Loomulikult võib ka nendest üht-teist edasi arendada... Tehnoloogiad on aga tulekul ja kuuldavasti kehtib uute turgude puhul reegel «kes ees, see mees».
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”