Kuidas peaks võimukriis lahenema?

Mul on väga raske sellele küsimusele vastata, sest ma seisan poliitikast kaunis eemal ja ei tegele sellega eriti. Muidugi jälgin päevauudiseid ja loen ajalehti, aga aktiivselt ma poliitikas ei osale.

Aga kangesti tahaks, et võimu jagamisele kuluks nii vähe aega kui võimalik ja rohkem tehtakse sisulist tööd. Näiteks ootab suur tööpõld ees Euroopa Liiduga ühinemisel.

Hulga kasulikum oleks need päevad ja tunnid kulutada selliste probleemide lahendamisele kui kaubelda selle üle, kes on minister ja kes ei ole.

Suuri erinevusi erakondade vahel ma ei näe. Majanduse arenguteed on küllaltki üheselt ja kitsalt määratud juba sellega, et me tahame liituda Euroopa Liiduga. Kuna meie tahame ühineda, siis peame võtma omaks seal kehtivad reeglid ja seadused.

Suurtel sakstel pole lihtsalt piisavalt tööd. Tavaliselt igas kollektiivis, kus on tööd vähe, on intriigid. Kui kõik nohistaks tööd teha, siis ei oleks aega intriigitseda.

Nüüd on aga Ivi Eenmaal aega joosta Edgar Savisaarele umbusaldust avaldama. Sellevõrra jääb ju mingi töö tegemata. Kuidas seda lahendada, ma ei tea. Ma ei tea Tallinna situatsiooni, aga ühte ma ütlen, et Koonderakond muudkui võimutseb igal pool ja see on lubamatu.

On võimalik korraldada erakorralised vali-mised. Aga mis siis juhtub, kui järgmises riigikogus on jõudude tasakaal enam-vähem samasugune nagu praegu. See tähendab, et patiseis jätkub. Sellepärast oleks võib-olla otstarbekam, et praegune valitsus veaks asja lõpuni, kuni järgmiste korraliste valimisteni.

Kui tegemist on vähemusvalitsusega, siis selleks, et ta saaks eelarve kinnitatud ja tähtsamatele küsimustele toetuse, peab ka teistega arvestama ja need otsused tulevad nagu laiemapõhjalised.

Teistpidi on selge, et me elame praegu nii kiires aja- ja arengujärgus, et neli aastat valimiste vahel on liiga pikk selleks, et üks valitsus kannataks kõik muutused välja. Sellepärast oleks võib-olla otstarbekam, kui valimised tuleksid kiiremini.

Esimene, mis mul ajalehti lugedes on meelde tulnud, on see, et midagi taolist toimus meil seitsmenda klassi klassiõhtutel, kus tüdrukud istusid ühes servas, poisid teises ning teineteist loobiti klaaskommidega.

Peale erakorraliste valimiste siin muid võimalusi ei ole. Kõik ülejäänud lahendused on poolikud. Aasta, mis on korraliste valimisteni, on nii pikk aega, et kui me selle aasta ka veel maha magame, lastes kodanikel Toompeal ennast edasi imetleda, siis me kaotame viis aastat arengus.

Nemad ise muidugi ei ole erakorralistest valimistest huvitatud, aga annaks jumal, et praegune vastasseis kulmineeruks erakorraliste valimistega.