KMÜ - 1..., 2..., 3...?

Kui Tiit Vähi nimetas KMÜd oma äriideeks, siis ta pakkus pisut üle. Kõigepealt selles mõttes, et nii heal ideel leidus ka kaasautoreid. Ja kuigi Äripäeva lugejale pole mõistel «äri» kindlasti halvustavat kõrvalmaiku, ei ole KMÜ näol tegemist ärilise ettevõtmisega.

Tegemist on Eesti poliitilise reaalsuse ja selles peituvate arengute ning ohtude kaine analüüsiga, millest järeldub, et kiiresti areneva riigi juhtimises on kahel konkureerival poliitilisel jõul põhineva bipolaarse süsteemi asemel mõistlikum omada kolmnurgalaadset mudelit pragmaatilise ja äärmusi tasakaalustava tsentriga.

Selline tsenter kujunes Eestis välja 1989. a, kui rivaalitsevate Rahvarinde ja Eesti Kongressi kõrvale tekkis Vaba Eesti, kellel õnnestus ära hoida Rahvarinde absoluutne võit 1990. aasta valimistel ja luua alus parlamentarismile, kus teerullist ei piisa, vaid tuleb arvestada opositsiooniga.

Leedus ja Lätis läks paraku teisiti ja hakkas tööle pendliefekt parempoolsete ja pahempoolsete jõudude vahel, mis juhib ühiskonna arengut paratamatult ühest kraavist teise. Selle puudumises Eestis näengi peamist põhjust, miks meie seadused on läbimõeldumad ja majandus kiiremini arenenud ning maine naabritest parem nii läänes kui äriilmas.

Vaba Eesti, kelle baasil kujunes tolleaegses ülemnõukogus saadikurühm Sõltumatud Demokraadid, esitas juba 1990. aastal oma peaministri kandidaadiks Vähi. Sõltumatud Demokraadid panid 1992. aasta valimistel aluse valimisliidule Kindel Kodu ja 1995. aastal tekkis samade inimeste osavõtul Koonderakonna ja Maarahva ühendus -- KMÜ. Nüüd on kõik kolm suurt poliitilist jõudu (Savisaar, Laar, Vähi) järjest Eestit juhtinud ja varsti on valijail võimalus neid hinnata juba tegude, mitte ainult lubaduste pinnalt.

Valimiste lähenedes on taktikaliselt mõistetavad üha suuremad jõupingutused, mida opositsioonijuhid ning nendega seotud kolumnistid võtavad ette KMÜ purustamiseks. Paraku ei mõelda sellise primitiivse taktika puhul hetkegi tegelikule tulemusele.

Poliitiline tsenter saab püsida vaid täpsel keskteel turumajandusliku vabaduse ja riiklike huvide arvestamise, ettevõtluse soosimise ning ühiskonna vaesemate kihtide toetamise, läänega majandussidemete tugevdamise ja idaturu ärakasutamise jne vahel.

Tema kadumisel jäävad järele kaks vastandlikku jõudu, kus ühe puhul prevaleerib üks ja teise puhul teine pool ülaltoodud dihhotoomiatest. Tekib selge vasak- ja paremjõudude vastandumine, tekivad kaks kraavi. Ning pole tähtiski, kummasse eesti rahvas järgmistel valimistel astub, sest ülejärgmistel astutakse kindlasti teise.

Ehk otsekohesemalt öeldes -- KMÜ lõhestamisel kaob Eesti poliitiliselt kaardilt Koonderakond. Tekib KMÜ-2 (maaerakonnad, pensionärid, Keskerakond ja osa Koonderakonnast), mis on KMÜ-1st selgelt vasakpoolsem. Just seda taotleb praegune ühinenud opositsioon, sest siis tekib neile ainuke ?anss valimisvõiduks, mis oleks võimalik vaid bipolaarse süsteemi puhul. Kui aga risk ei õnnestu ja võimule tulevad vene erakondade toetusel hoopis vasakpoolsed jõud?

Äripäeva lugejal, kellele finantsrisk on igapäevane asi, on nüüd hea võimalus mõelda, kas ta võtaks sellise poliitilise riski ning kuidas see mõjuks ta finantsriskidele, ja teha ka valimiste tarvis järeldus, keda toetada.

Ülaltoodud mudelist on aru saanud Rahvaerakond, kes püüab mängida KMÜ-3, tuginedes samuti linna ja maa «ühtsusele» ja lubades sotsiaalset turumajandust. Ilvese erakonna edu sõltub sellest, kuivõrd ta suudab leida uusi tegijaid, mitte aga ei riieta lihtsalt vanad hundid lamba (pro ilvese) nahkadesse.

Jaak Allik on kultuuriminister ja Koonderakonna liige.