EP müüdimeistrid

Spekulatsioonidest ja ümberjagamisest ülikasumeid lõiganud panganduse kuldaeg on Eestis läbi. Kõva krooni müüdi varjus kooris pangandus välisraha sissevoolu alusel krooni lahjendades reaalmajandust krooniaja algusest saadik. Eesti Panga (EP) inflatsioonilise rahapoliitika tulemusel on hinnad võrreldes rahareformiaegsetega tõusnud seitsmekordseks.

Reaalmajandus kaotas pidevalt konkurentsivõimet ja on sisuliselt juba pankade omanduses. Sealt pole midagi välja pigistada, samas on paljud laenud majandusraskuste tõttu hapuks minemas. Kuna varjatud ümberjagamise võimalused on läbi, luuakse uusi müüte riigi raha kantimiseks pangandussektorisse.

Kõigepealt pidavat iga normaalne riik pidevalt töötama positiivse riigieelarvega, st riik kogub maksudega endale raha vajadustest (kulutustest) rohkem. Lääneriikides peetakse vajadusest suuremate maksude kogumist majanduslikuks nonsensiks, sest makse saab õigustada ainult avalike hüvede pakkumise vajadusega. EP vaimuhiiglaste arvates peaks aga Eesti riik säästma säästmise pärast -- koguma raha, kogumise eesmärki fikseerimata. Küll nupumehed rahale õigel ajal koha leiavad.

EP ei soovita Eesti arendamisel eeskujuks võtta arenenud tööstusriike, kes on aastakümneid elanud riigieelarve defitsiidi tingimustes.

Tobe Euroopa Liit (EL) lubab rangete tingimustega rahaliitu astujaile eelarvedefitsiiti kuni 3% SKPst. Arenenud riigid põhjendavad eelarvedefitsiidi lubatavust sellega, et aastakümnete jooksul rahvast teenivate infrastruktuursete investeeringute raskust ei suudaks jooksva aasta eelarve kanda ja õiglane on panna investeerimislaenu teenindama vastavaid hüvesid tarbivad inimesed. ELi riigid laenasid ja ehitasid korralikud teed, tegid korda koolimajad, sisustasid teaduslaborid. Eesti riik pidavat kõik strateegilised investeeringud tegema jooksvast eelarvest -- praeguse töötava põlvkonna arvel. Siis olevat järgmisel põlvkonnal väga hea elada. Kuigi ses põlvkonnas eestlasi enam suuremat pole.

Eesti riik ei tohtivat oma infrastruktuuri isegi mitte ümber struktureerida. Riigivara müügist saadavat tulu ei tohtivat mingil juhul migisse teise reaalmajanduslikku või ühiskondlikku valdkonda (teedemajandus, haridus, teadus vms) investeerida. Siis voolavat see raha kohe jooksevkonto defitsiidi kaudu välismaale. ELi riikide jt tööstusmaade kogemused lükkavad EP hallutsinatsiooni ümber, sest nad saavutavad eelarvedefitsiidist ja infrastruktuursetest investeeringutest hoolimata sageli koguni jooksevkonto ülejäägi.

Eesti peab välismaal hea maine omandamiseks riigivara müügist saadud raha ilmtingimata välismaale paigutama. Sellega rikutakse küll mainet Saksamaal, kes vastutustundetult meie raha oma eelarvedefitsiidiga majanduses rakendab. Aga eks ole Saksamaa maine EP arvates nagunii allpool arvestust.

Rahandusminister Kallas väitis riigikogus tõemeeli, et riigile on kasulik oma raha 3% intressiga välismaale paigutada ja teedeehituseks 6% intressiga laenu võtta. Peale selle, erinevalt oma säästude rakendamisest ei halvendavat laenuraha kasutamine jooksevkonto seisu. Välismaal hüütakse sellise jutu peale valgetes kitlites onud kohale, meil oli valitsuskoalitsioon vaimustusest transis.

Kui eestlased on aastaid tõestanud, et nad on nõus tööd rabama ja teenistuse välismaale ära andma, saavutab Eesti enneolematu kuulsuse. Maailmas ei ole teist rahvast, kes vabatahtlikult oleks nõus loobuma iseenda teenitud hädavajalikest investeeringutest. Üle ilma voolavad kokku investorid, kes on nõus eestlastele palju tööd ja madalat palka pakkuma. Neis tingimustes väsib kiiresti nii keha kui vaim. Sündimus väheneb pidevalt, sest vähegi vastutustundlik inimene last sellisesse ühiskonda ei muretse. Eesti rahvas vananeb ja hääbub. Selles pole aga midagi hirmsat, sest EP soovituste tõttu on meie surm lahe, lausa lõbus.

Lõpuks võib välismaale kogutud miljardid kroonid kodumaale tuua ja meie pankade pensionikindlustusfondide käsutusse anda. Hüvitusfondi eeskujul voolab suurem osa rahast küll tundmatu omanikuringiga firmade kontodele, kuid küllap pudeneb midagi ka pensionäridele. Ja seda oligi ju tarvis tõestada.

EP ja praeguse koalitsioonivalitsuse ümberjagamiskirg on tõepoolest imetlusväärselt võimas. Riigi raha tuleb iga hinna eest reaalsektorist välja kantida ja siis erapankade käsutusse suunata. Ükski vale ja tobedus pole selle eesmärgi poole püüeldes liiga suur.