Soome valib presidenti

Meie naabermaal Soomes toimub tuleval pühapäeval presidendivalimiste esimene voor, kus osaleb seitse kandidaati. Kui keegi neist ei kogu üle 50% häältest, peetakse 6. veebruaril teine voor kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel.

Eelküsitluste põhjal peaksid lõppvooru pääsema keskerakondlane Esko Aho ja sotsiaaldemokraat Tarja Halonen. Uus president võtab seniselt presidendilt Martti Ahtisaarilt ameti üle 1. märtsil.

Nii Soome presidendi institutsioon kui ka kandidaadid on möödunud kümnendil teinud läbi suure evolutsioonilise arengu. Soome sõjajärgsele välispoliitikale aluse pannud presidentide Juha Paasikivi ja Urho Kekkoneni üliettevaatlik poliitika NSV Liidu suhtes viis kahe riigi vahel sõprus- ja abistamislepingu sõlmimisele, mis jättis Soome NSV Liidu mõjusfääri. See rahvusvaheliselt tuntud nn finlandiseerimispoliitika tagas Soomele küll ülisoodsad majanduslepingud NSV Liiduga, kuid sulges uksed läände.

NSV Liidu lagunemise oskuslikult ära kasutanud, tüüris Soome president Mauno Koi-visto riigi kiiresti Euroopa Liitu, kus praegune president Martti Ahtisaari on Soome mainet ja positsiooni tugevdanud.

90. aastatel Soome välispoliitikas toimunud muutuste tõttu oli presidendivalimistelt sunnitud kõrvale astuma parimas eas poliitikutepõlvkond, kes kuuluvad veel nn kotiryssä perioodi. Peale nende eredaima esindaja Paavo Väyryneni kuuluvad sinna Kalevi Sorsa, Harri Holkeri ja Ilkka Suominen.

Teine oluline erinevus on see, et arutlusel olev uus põhiseadus kärbib märgatavalt presidendi võimu, eriti välispoliitika vallas. Ühelt poolt kõrvaldab see naeruväärsused (president trügis koos peaministriga ELi tippkohtumistele), teisalt aitab vältida liigsest presidendivõimust tingitud vigu, mis on iseloomulikud Kekkoneni ajale.

Kes on uue põlvkonna presidendikandidaadid? Seitsmest kandidaadist kolm -- Risto Kuisma, Heidi Hautala ja Ilkka Hakalehto -- on marginaalse tähtsusega. Neli ülejäänut on tõsiseltvõetavad, kuid nende positsioon on valimiskampaania käigus oluliselt muutnud.

Stardipositsioon oli väga hea Elisabeth Rehnil, kes aitas kaitseministrina (1990--1995) läbi suruda suurt hävituslennukite ostu venelaste asemel ameeriklastelt. Ainsa põhikandidaadina julgeb ta välja öelda, et riigi NATOsse astumisest oleks rohkem kasu kui kahju, ühtlasi imestab, miks kaaskandidaadid ses küsimuses «pea põõsasse pistavad». Valimiste lähenedes on tema toetajaskond aga vähenenud, mille üks põhjus on ilmselt tema soomerootsi päritolu.

Teine algedu minetanud kandidaat on parlamendi spiiker Riitta Uosukainen, kes rõhutab oma ürgkarjala loomust ja on lubanud tõstatada Karjala küsimuse. Tal on suur isiksuse võlu, aga sotsiaaldemokraatliku meelsusega Soomes kahandavad tema toetust koonderakondlik ja karjala taust.

Kaheks peakandidaadiks on tõusnud Keskerakonna esimees Esko Aho ja sotsiaaldemokraadist välisminister Tarja Halonen. Aho tõi peaministrina (1991--1995) Soome elegantselt välja majanduskriisist, kuid pärast viimaste parlamendivalimiste võitmist tõrjuti erakond opositsiooni nagu tema Eesti nimekaimupartei. NATO küsimuses pooldab Aho traditsioonilise neutraalsuspoliitika jätkamist.

Halonen on pälvinud tunnustust Soome ELi juhtimise perioodil tehtud tulemusliku töö eest ja ELi nimel lausutud Venemaa-kriitiliste märkustega, kuid NATO küsimuses on tema suu lukus ja üllataval kombel on ta viimasel hetkel püüdnud distantseeruda sotsiaaldemokraatliku valitsuse suurest säästupoliitikast.

Ettevõtjad loodavad, et uus president jätkab Ahtisaari soodsat tegevust eksporditurgude avamisele kaasaaitamisel.

Tuntud rännumeest Ahtisaarit saatis paljudel riigivisiitidel suur ettevõtjate delegatsioon, kes said sel moel häid kontakte, eriti maades, kus riigi osakaal majanduses on suur. Lähiajal pakuvad Soome firmadele enim huvi kriisist toibuvad Aasia riigid.