Kas raudteetariifide tõstmine oli õige?

Raudtee on erastamiseelses seisus. Tuleb tagada olukord, kus erastaja jaoks on selge tariifipoliitika välja töötatud. See samm tõstab ettevõtte väärtust. Samuti, kui oleksime jäänud vanade tariifide juurde, poleks kassavoog võimaldanud investeeringuid teenindada.

Tariifide ebavõrdsus tekitas järelturu: üks vedas suurema mahu, sai allahindlusi ja sai tariife teisele edasi müüa. Kaotaja oli Eesti Raudtee. Kasumi ümberjagamise küsimus on loomulikult valus, aga ma ei leia, et sellest peaks ränki tagajärgi hakkama sündima. Peale erastamist tekib ettevõttele uus omanik, kellel võib olla erinev poliitika. Üks suund on pikemaajalised lepingud. See ei pruugi tähendada, et tariifid alla lähevad.

Tariifide küsimus püsib päevakorral juba nädalaid, Eesti Raudtee on tariife juba tõstnud. Leping sõlmiti 1999. a lõpus, mis hakkab meie jaoks kehtima 1. veebruarist 2000 kuni 1. veebruarini 2001. Tariifide tõstmine pole õige. Läbirääkimistel raudteeametiga oli esialgne tariifide tõstmise kava isegi 30--35%. On lihtne suurendada puhaskasumit efektiivselt tegutsevate kompaniide arvel, efektiivne toetab mitteefektiivset. Eesti Raudtee probleem on kulude kokkuhoid. See kehtib tegelikult iga riikliku kompanii ja monopoli kohta.

Eesti Raudtee ja Pakterminali puhul on tegemist kahe äriühingu omavaheliste suhetega, millesse sekkumine ei ole raudteeameti pädevuses.

On üldtuntud tõsiasi, et veotasusid korrigeeritakse aeg-ajalt kõigi transpordiliikide osas. Tihti tehakse seda seoses lepingute sõlmimisega järgnevaks aastaks. Lepingud on reeglina konfidentsiaalsed ja nendes sisalduvad andmed ei kuulu avaldamisele kolmandatele osapooltele (antud juhul raudteeametile). Eesti Raudtee poolt oma klientidele kehtestatavad veotasud ei vaja raudteeameti heakskiitu.

Üldise õigluse seisukohalt on see õige. Suured kindlustavad küll suurima käibe, aga ega sellepärast nende käive vähemaks ei jää. Töötavad nad nagu iga äriühing oma eesmärgil ja miks peaks olema neil raudteetariifide arvel võrreldes teistega ülikasumid.

Muidugi, kui hinda tõstetakse, protestivad alati kõik. See on täiesti loogiline ja mõistetav, et Aadu Luukas protestib. Kes siis tahab hinnatõusu, kui see veel teda otseselt puudutab.

Erastamisega kindlasti midagi muutub. Sõltub sellest, kes erastab. Kui spekuleerida, et õnnestub mingil määral Aadu Luukasel endal erastada, loomulikult siis oskab ta endale sättida paremad tingimused. Kui ka peale erastamist kasutatakse erinevaid tariife, siis pinged ei vähene, lihtsalt nende asukoht muutub. See, kes täna ei ole rahul, on siis võib-olla rahul ja vastupidi.