Kas kantsleri praegusi funktsioone peaksid täitma poliitikud?

Kogu kantslerlus algas sellest, et Mart Laari esimene valitsus kuulutas kantslerid apoliitilisteks, kes peavad kandma ministeeriumiaparaadi järjepidevust, nii nagu see on Inglismaal või Rootsis. Eestis see süsteem ei tööta. Samas oleks vaja, et ministeeriumiaparaadi juht oleks apoliitiline. Probleemist saab üle nii, et tekivad poliitilised aseministrid. Minister ei saa ministeeriumi üksi juhtida.

Kantsler on ministeeriumis teine mees. Sellest tulebki kantslerite väljavahetamise põhjus. Kuigi valitsusseaduse kohaselt asendab ministrit tema äraolekul teine minister, siis tegelikkuses see nii ei ole. Minister asendab teist ministrit formaalselt, tegelik asendaja on kantsler. Kui ministrit ei ole, siis valitsuse istungil teeb ettekande kantsler. Asendav minister annab lihtsalt kantslerile sõna. Loomulikult peab minister oma asendajat usaldama ja sellepärast peab ministeeriumi teine mees olema paika pandud poliitilistel alustel. Tuleb luua aseministri koht, kes täidaks ministri äraolekul tema kohuseid ning lahkuks ametist koos ministriga.

Eestis on vaieldud pikalt, kas kantslerid peaksid olema poliitilised isikud. Kehtivate seaduste kohaselt on kantsleri näol tegemist apoliitilise ametikohaga. Kantslerite suhtes algab klaperjaht niipea, kui Isamaaliit võimule tuleb. Mina eksministrina ei vabastanud oma kantslerit (Margus Leivo -- toim.), kuigi ta on Toivo Jürgensoni isiklik sõber.

Kui ühiskond otsustab, et kantslerid peavad olema poliitilised figuurid, siis ei saa nende väljavahetamine toimuda nii, et uue ministri ametisse astumisel esitavad lahkumisavalduse kantslerid ja siis uus minister otsustab, kas rahuldab selle või mitte. Kui kantsleri ametikoht muudetakse poliitiliseks, peaks koos ministriga lahkuma ka kantsler ning kui uus minister soovib tema teeneid edasi kasutada, siis võtab ta uuesti tööle. Kui vaadata seda, mida tehakse Ruth Martiniga, siis ei ole senise süsteemi jätkamisel erilist mõtet, eriti siis, kui võimul on Isamaa poisid. Ma ei pea õigeks muuta kantsleri ametikoht poliitiliseks olukorras, kus valitsused muutuvad nii tihti. See vähendab veelgi administratiivset suutlikkust.