Eesti valik - münchhausenlik haldusreform?

Kui pole tegemist ajakirjanike möödataipamisega, on Eesti valinud münchhausenliku haldusreformi tee: ametnikud ise peavad end korrale kutsuma ja paremini toimima hakkama. Asjaolu, et haldusreform on definitsioonita jäetud nähtus, tundub avalikkust vähe huvitavat. Nagu kompivad pimedad elevandi kallal, püüavad poliitikud ja muud sõnavõtjad üksteise võidu kirjeldada haldusreformi sisu. Kelle jaoks on elevant lont, kelle jaoks saba ja kelle jaoks jalg.

Loodan, et ei satu nende pimedate elevandikompajate hulka, kui ütlen, et haldusreformi ainsaks selgeks tähenduseks peaks olema eelkõige vähetõhusa inimtöö (loe: maksukoormuse) vähendamine avalikus sektoris. Haldusreformi põhimõtete väljatöötamine ei saa lähtuda sellest samast avalikust sektorist, kus töökoha võib kaotada iga teine-kolmas asjapulk.

Kõigepealt peab selge olema, mis funktsioone ja ülesandeid avalik sektor täitma peaks, alles seejärel saab püstitada avaliku sektori efektiivse toimimise nõude. Esmalt on vaja äriplaani: kuhu tahame välja jõuda ja millal, mida selleks peame tegema, millised tegevused teeme avalikus sektoris ja mida ostame erasektorist või kolmandast sektorist. Alles siis saame seada avaliku sektori efektiivse toimimise nõude. Ainult inimtöö hulga vähendamise nõue võib avaliku sektori rappa viia, kui funktsioonid ja ülesanded on valesti sätitud. Ja ka kaasaegsete IT-vahendite süsteemitu kasutamine võib kasu asemel kahju tuua.

Nii nagu kaasaja majandusteadlased ütlevad, tekitab probleeme juba ainuüksi ametnikearmee suurus. Kui ühiskonnas tekib arutelu üha suureneva ametnikearmee mõttekuse üle, hakkavad ametnikud oma vajalikkuse tõestamiseks endale ise uusi ülesandeid otsima, värvates üha uusi ametnikke. Nii tekib teatud mõttes surnud ring, mis viib riigi konkurentsivõime vähenemiseni, sest riigivalitsemisteenust on raske eksportida. Ja kui majanduskeskkond on nõrgenenud, siis on elanikkond rahutum ja kipub valimistel eelistama vasakpoolseid erakondi. Sellises surnud ringis on praegu mitmed Euroopa riigid.

Probleem ei puuduta ainult haldusreformi definitsiooni, vaid mõistete kasutamist üldse. Mida mõistame sõnade «kask» ja «kuusk» all, on ilmselt ühene. Mida aga erinevad sõnameistrid mõtlevad sõnade all haldusreform, maksukoormus jne, ei ole kaugeltki nii ühene. Enne kui mõistet kasutada, tuleb kirjeldada, mida sellega mõeldakse ehk asi esmalt endale selgeks teha ja seejärel teistele.

Põhjalikumalt saab haldusreformiteemalist diskussiooni lugeda Äripäev Online vestlustahvlilt