Tõde ajab tapatööle

Richard Straussi ?Salome? on maailmakuulus ooper, mis jõuab Eesti publiku ette alles teist korda.

Täna esietendub rahvusooperis ?Estonia? Richard Straussi kolmas ooper ?Salome?, mille toovad lavale prantslased Francoise Terrone ja Philippe Godefroid.

Lugu Juudamaa printsessist Salomest on kirjanikke, heliloojaid, kunstnikke ja lavastajaid inspireerinud läbi aegade, kuid Eestis lavastatakse ?Salome? alles teist korda. Esimest korda jõudis ooper vaatajateni 1973. aastal ning dirigendiks oli toona Neeme Järvi.

Korra, 1919. aastal, on teos olnud ka Eesti teatrilaval, mil vastavatud Tallinna Draamateater lõi heas mõttes suurima skandaali ning kriitikud arvasid koguni, et selle teose mängimisega avati täiesti uus peatükk meie teatri ajaloos. Nüüd on ?Salome? taas Eestis.

Loo algus viib vaataja Juudamaa nelivürsti Herodese paleesse, kus peetakse suurt pidu. Samal ajal istub kongis vangistatud prohvet Johhanaan, kes on süüdi mõistetud nelivürsti laimamise eest. Vanglast kostuv prohveti hääl äratab huvi vürsti kasutütres Salomes, kes soovib Messiase kuulutajat oma silmaga näha. Naine kohtubki prohvetiga ja see samm saab talle saatuslikuks. Salome tapetakse.

Lavastaja Francoise Terrone sõnul nähakse Salomes tavaliselt loomalikku ja haiglast nümfomaani ning traditsiooniline ooperi käsitlus mõistab selle naise hukka.

Tegelikult on Salome siiski noor süütu naine, kes elab kannatades kurjategijate keskel ning ka temast saab sarnaselt oma kasuisa ja emaga mõrtsukas.

Terrone lisab, et rahva ja tõenäoliselt ka publiku poolehoiu võitmiseks mõistavad Salome hukka ka teose loojad, Richard Strauss ja Oscar Wilde.

Samuti on kirjavahetusest teada, et Strauss ei armastanud ka prohveti kuju. Ometi on selle tegelase partiis kuhjatud lehekülgede kaupa ehtsaid teemante.

Omaette väärib tähelepanu ooperi viimases osas esitatav ?Seitsme loori tants?. Seda oodatakse, sest sellega pannakse proovile peaosatäitja julgus. Milleni on ta valmis minema? Millist kehaosa ta näitab? Ja loomulikult ? milline ta keha siis on?

Autor: ÄP