Valuutakomitee süsteem tagab edu

Maailma raputanud finantskriisid on andnud hea õppetunni rahapoliitika kujundajatele. Võtame või Mehhiko. Kas see riik on õppinud midagi teda tabanud finantskriisist?

Positiivse poole pealt peab ütlema, et Mehhiko kriisi kordumine ei ole eriti tõenäoline. Kuna poliitiline olukord ja väliskeskkond on stabiilne, siis jääb Mehhiko ohuallikaks riigi sisemajandus. Samas on riigi eelarvedefitsiit väike, peeso ei ole ülehinnatud ja selle vahetuskurss on paindlik.

On siiski ka negatiivseid näitajaid. Mehhiko maksab kapitaliturgudel kõrget hinda, mis muudab laenuraha kalliks ning vähendab kodumaiste ettevõtete konkurentsivõimet ja reaaltulusid. Mehhiko majanduse kasvutempo on olnud juba pikka aega suhteliselt madal: 80ndatel kasvas riigi majandus 1,5% aastas ja 90ndatel 3% aastas. Kuna Mehhikos kasvab samas tempos majanduse kasvuga ka tööjõu pakkumine, suureneb iga päevaga vaesus, tööpuudus, varimajandus ja kuritegevus.

Mehhiko valitsus vajab uut strateegiat, kuid eelarve selleks erilist mänguruumi ei jäta. Peeso devalveerimine või muud sarnased meetmed oleksid lühiajalised. Majanduskasvu kiirendamiseks vajab riik rohkem investeeringuid, et seeläbi parandada Mehhiko mainet maailma ja riigi enda kapitaliturgude silmis.

Ainuke võimalus on radikaalselt muuta oma vahetuskursi poliitikat. Mehhiko vajab imet, milleks ongi valuutakomitee. Lühidalt, Mehhiko peaks järgima Argentiina eeskuju ja looma dollaril põhineva valuutakomitee süsteemi.

Üleminekuriikide keskpankadel on nüüd paras aeg näidata, et parim majanduse arengu tagatis on tugev rahvusvaluuta. Viimase all ei mõelda sõltumatut keskpanka, sest tugeva rahvusvaluuta tingimustes ei etenda keskpank üldse mingit rolli.

Üleminekuriikides on püsiva majanduskasvu saavutamist takistanud krooniline inflatsioon ja valitsuste ebaõnnestunud devalveerimispoliitika. Enamik üleminekuriike ei suuda veenda oma rahvast või kapitaliturge selles, et nad on suutelised tagama soodsalt raha pideva juurdevoolu.

Viimase kümnendi jooksul on keskpankade positsiooni nõrgendanud kaks protsessi. Esiteks rahvusvaheliste kapitaliturgude üha kasvav integreerumine ja riikide endi finantssektorite dereguleeri-mine. Nende muudatuste tõttu on tõusnud keskpankade poliitiliste vigade hind. Rahapoliitikas tehtud vead on suurema mõjuga kui maavärinad või teised loodusõnnetused.

Paraku on üleminekuriigid ekspluateerinud rahapoliitikat ka tööhõive suurendamiseks riigis. Üks riik teise järel kannatab kasvava inflatsiooni või hüperinflatsiooni all ja riikide keskpangad on nüüd muutunud veskikiviks nende kaelas.

Parim võimalus üleminekuriikide majanduse arendamiseks oleks keskpanga tingimusteta, ühepoolne desarmeerimine. Muidugi jääb rida tehnilise iseloomuga küsimusi, näiteks valuutakomitee jaoks vajaliku tugeva pangandussektori tagamine. Mis saab keskpanga funktsioonist olla viimase instantsi laenaja? Kas antud riigis on piisavalt reserve valuutakomitee käivitamiseks? Mõelda tuleb valuutakomitee süsteemis peituvatele ohtudele, näiteks kapitaliturgude usalduskriisile riigi vastu. Kõik need olulised küsimused tuleb läbi mõelda.

Valuutakomitee on võimalus säilitada stabiilne vahetuskurss ja tagada ringluses oleva raha kaetus reservidega. See nõuab tugevat finantsdistsipliini. Hea näide on Argentiina, kus keegi ei igatse tagasi valuutakomitee eelset aega.