Kümme takistust Eesti eksportööride teel

Eesti eksportööride olukorda iseloomustab praegu probleemide rohkus ja nende lahendamise kulukus.

Viimase aastaga on muutunud eksportööride suhtumine oma probleemidesse ? kui veel kaks aastat tagasi peeti eksportimisel peamiseks takistuseks väikest nõudlust välisturul, siis nüüd on väited ?küll meie müüks, aga nemad ju ei osta? hakanud taanduma. Tänane eksportöör proovib toodet sobitada välisturuga. Ta on hakanud mõistma vajadust likvideerida sisebarjäärid ettevõttes endas. Kui ta seda suudab, hakkab tulevikus suurenema ka eksport.

Ettevõtete probleeme võib klassifitseerida mitmel moel. Võib välja tuua välisturgudest põhjustatud barjäärid, ettevõtete sisemise nõrkuse, kindlasti tuleb aga rõhutada probleemide omavahelist seotust. Näiteks jättes lahendamata vanadest seadmetest põhjustatud raskused, pole võimalik suurendada ettevõtte efektiivsust ega tootmisvõimsust.

Olulisemad probleemid:

1. Madal efektiivsus versus toodangu kõrge omahind. Tegemist on kõige kriitilisema faktoriga Eesti eksportööride jaoks. Viis aastat tagasi kompenseeriti madal efektiivsus odava tööjõu arvel. Tänaseks on tööjõu hind mitmekordistunud. Sellega on kaasnenud konkurentsivõime langus ja kasumi vähenemine. Hukatuslikuks võib madal efektiivsus saada allhanketööde tegijaile (nt elektriseadmed, rõivatööstus).

2. Väike tootmisvõimsus. Eesti ekspordib Euroopa Liitu ligi 60 toodangust. Ettevõtjad tunnevad muret, kuidas kasutada ära ELiga ühinemisel tekkivat uut suurt turgu, kui nende tootmisvõimsused pole piisavad võrreldes konkurentidega samast sektorist.

Eesti mastaabis suurfirmade aastakäive on 10?20 mln dollarit. ELi seisukohast pole see märkimisväärne näitaja: 98 eksportööridest on ELi mõistes mikroettevõtted. ELis käib aktiivne firmade liitumine, millega peavad arvestama meie firmad, kui nad tahavad turul tegutseda.

3.-4. Toodangu madal kvaliteet ja vananenud tootmisseadmed. Neid tuleb vaadelda koos, sest tihti on madal kvaliteet otseselt seotud vananenud seadmetega. Eesti kapitalil põhinevad firmad kasutavad erastamisest pärandina saadud seadmeid, sest uute ostmine on piiratud ressursside juures võimatu. Madala kvaliteedi üle kurdavad põhiliselt välisriikide ostjad, Eesti ettevõtjad ise seda eriti tunnistada ei taha.

5. Vähene investeerimisvõime. Firmadel napib investeerimiseks raha, nad pole jõudnud piisavalt kasumit teenida, et selle arvel investeerida. Pangad annavad laenu tagatise vastu. Tagatiseks ei sobi aegunud seadmed ega töötajate oskusteave ? ettevõtted on suletud ringis. Osa ettevõtteid on leidnud lahenduse välisinvesteeringute kaasamise näol.

6. Puudulik tootearendus. Firmad on keskendunud olemasoleva toodangu müügile. Tootearendus on kulukas, nõuab turu ja tarbija käitumise uurimist ning eeldab pikemat planeerimist, mis puudub 70 firmadel.

7. Vähene informeeritus välisturul toimuvast. Firmad on välisturule sisenenud kaudselt ? ostjad on tulnud n-ö otse ja ise neilt tellinud. Puudub info konkurentide kohta, turul valitseva hinna konjunktuuri kohta jne. Tulemuseks on, et kui ostja mingil põhjusel lõpetab tarnelepingu, ei ole ettevõtted võimelised uusi partnereid leidma. Samuti ei tea nad täpselt, kas neile makstav hind vastab turu nõudlusele.

8. Konkurentide puudulik tundmine. Ettevõtted tunnevad, et aja- ja inimressursi nappuse tõttu pole võimalik tegelda konkurentide analüüsi ja jälgimisega. Vajadus selle järele aga on ilmselge.

9. Raha ja käibekapitali nappus. Ettevõtetel napib nii käibekapitali kui pikaajalist ressurssi. Osa firmadest on võtnud suure riski ja kasutavad käibekapitali pikaajalisteks investeeringuteks. Nii loodetakse vältida kõrgeid intresse. Selline lahendus võib tuua kaasa ettevõtte pankroti.

10. Kvalifitseeritud tööjõu nappus. Firmad toovad eraldi puudusena välja ka kvalifitseeritud tööjõu nappuse. Spetsialistide koolitus käib firmadele üle jõu, mistõttu loodetakse rohkem riigi abile.