Ametnikud ilustavad ELi põhimõtteid

Poliitikud on seadnud eesmärgiks Eesti kiire liitumise Euroopa Liiduga (EL). Eesti peab ühinemiseks valmis olema 2003. aastal ja ametnikud peavad eesmärgi realiseerima. Kiirustamistaktika oht seisneb ilustatud pildi andmises ja ebameeldivate seikade mahavaikimises EList.

Äripäeva meelest peavad läbirääkimised Euroliiduga olema läbipaistvad, avalikkusel peab olema selge, mille üle vaidlus käib.

Sellest, millised tagajärjed ja stsenaariumid on praegu ELiga sõlmitavatel kokkulepetel, teavad vähesed asjasse pühendatud, sest diskussioonide vältimiseks hoiduvad läbirääkimistel osalejad võimalike tagajärgede avalikustamisest.

Avalikuks tulnud ebameeldiva seigana võib nimetada suhkru hinna kuni neljakordset tõusu, sest ELis on sellel kohal kartellikokkulepped. Kaob laevanduse ja turistide tõmbenumber, tax-free kaubandus, rakendub ühesugune käibemaks kõikidele kaupadele ja teenustele, kütuse aktsiisid üha tõusevad, ühtlustub veiniaktsiis, mis tähendab kodumaise veinitootmise lõppu. Meie põllumehed kardavad, et EL võib põllumajandusliku tootmise Eestis välja suretada.

Loetletud arvamuste õigsuses või õigustamatuses ei saa ettevõtjad ise veenduda, kuna infot läbirääkimiste käigu kohta on vähe, õigemini ? negatiivsetest stsenaariumidest avalikult ei räägita. Toiduainetööstused saavad nende tegevust halvavatest kokkulepetest teada tagantjärele ja siis kehtib põhimõte ?las koerad hauguvad, karavan liigub edasi?.

Euroliidu iseloomulik joon on tootmise, turu ja hindade äärmine reglementeeritus, mis võib kasu tuua küll rikastele majandustele, kuid takistab vaesemate majanduste kiiret jõudmist võrdväärsesse seisu. Hea oleks, kui meie ametnikud suudaksid murda ELi vastuseisu just nendes küsimustes. Kiiresti arenevast Eestist oleks ju rohkem kasu.

Ehkki liidu tugevaimad plussid on poliitilised, võivad ühendatud anumad tuua Eestile ka majanduslikku heaolu. Asjaolu, et meie keskmine hinna- ja palgatase on kaugel ees Venemaast ja läheneb ehk Kreekale ja Portugalile, näitab meie liikumist idast läände ehk sinna, kuhu me oleme kogu aeg tahtnud jõuda. Lähimad kaubanduspartnerid ja täna ka tööandjad, Soome ja Skandinaaviamaad, on vedanud Eesti kõrgema elustandardi suunas. Kuigi Euroliiduga seonduv hinnatõus on negatiivne ? kas või suhkru näide ?, kompenseerib seda palgatasemete paratamatu ühtlustumine, nagu juhtus Ida- ja Lääne-Saksa ühinemisel.

Eesti peab Euroliitu vaagima seisukohast, kas me hakkame koos elama paremini või halvemini kui iseseisvalt. Läbirääkimisi pidav ametnikkond ja poliitikud ei tohi eksponeerida ainult Euroopa Liidu päikesepoolset külge vaid ka varjupoolt.