Pension tuleb teise sambata suurem

Miks ma ei toeta pensionireformi teist sammast? Olen juba 38aastane ja sestap võiks pensionireformi nn teist sammast toetada põhimõttel, et las aga teised ja nooremad maksavad minu eest. Üks kalambuur ütleb, et võõra raha eest joob purju end ka karske, taimetoitlane sööb liha, kui saab tasuta.

Aga ei ? kuigi võiksin niiviisi krooni või kaks nooremate arvel võita, kardan, et teisest sambast tuleneva üldise maksukoormuse tõusu tõttu on Eesti majandusel hädapidur peal. Ja praegu minuvanuste pension on koos teise sambaga oluliselt väiksem kui üldse ilma teise sambata.

Pensionireformi hinnaks arvatakse umbes 25 miljardit krooni, kui palju tegelikult kulub, ei tea ilmselt keegi. Veendunud ollakse selles, et raha tuleb täiendava maksuna nooremapoolsetelt töötajatelt kokku koguda, aga Eestisse jätta seda ei juleta ? liiga riskantne. Ent kui Eestisse raha kogumine on riskantne ettevõtmine, kas siis teise samba ellurakendamine ise on üldse põhjendatud? Kui miljardite suurune rahamass Eestist välja läheb, on majanduse jahtumine kindlamast kindlam.

Majanduskasvu pidurdumine pole ilmselt kellegi, kaasa arvatud pensionäride huvides. Kõrged maksuprotsendid ei annaks loodetud efekti, kokkuvõttes oleks maksutulu väiksem, tuleviku palgad-pensionid kasvaksid aeglasemalt jne.

Võib-olla keskmine pension tõusekski saja krooni võrra aastas, nagu praegu, pluss usina maksumaksmise eest veel mõned kroonid pealekauba, aga majanduskasvule panustamata ei jõua me Soomele ega Rootsile kunagi järele. Sealsete pensionide taset on võimalik saavutada ainult tabelis ?GDP per capita? ülespoole liikumisega.

Andmata hinnangut Eesti majanduskeskkonna riskantsusele on nokk-kinni-saba-samuti-olukorrast nullvariandiväljapääs: jätta teine sammas üldse rakendamata. Jäävad ära taunimist väärt maksukoormuse tõus, lisaametnike palkamine, raha paigutamise, säilitamise ja hilisema ?õiglase? jagamise ületamatud probleemid.

Öeldakse, et igaüks vaatab asjale oma rikutuse tasandilt, aga sellegipoolest ma ei usu, et 10 korda enam teise sambasse maksnu saab tulevikus 10 korda suuremat teise samba pensioni.

Ühisest katlast läbi käies on tippudel ja süvikutel tendents tasanduda, ühtlustuda. Ja isegi sel juhul, kui vahe jääb kümnekordseks, astub areenile ajafaktor: inflatsioonil on samasugune halastamatult ühtlustav mõju. On selge, et teisest sambast võidavad rohkem madalapalgalised töötajad kui kõrgepalgalised. Võib-olla ongi see sotsiaalse õigluse iselaadne maksvuselepääs, sest pensionireformi on vaja eelkõige vähem kindlustatud inimestele.

Teine väide oma rikutuse tasandilt: gerontokraatia (termini võtsin ilukirjandusest). Praeguste kavade järgi maksaksid teise sambasse ainult kuni 35aastased töötajad. Seda raha hakkavad hiljem kõik ühiselt jagama.

Printsiip on kas või elukindlustuse põhimõtetega vastuolus. Sõlmides elukindlustuspoliisi, maksavad vanemad kodanikud aastas rohkem, nooremad vähem (kuigi kauem). Pensionireformist ilmneb, et kõige kauem ootavad teise samba kasu sellesse esmamaksjad.

Usun, et teise samba vanusepiirang on osaliselt selleks, et teha seaduste väljatöötajatel ja otsustajatel, s.o iseendil, elu lihtsamaks. Kergemini kipud jah-sõna ütlema siis, kui ise maksma ei pea. Aga see tee pole eriti kaugenägelik.

Tunduvalt sisukama idee on välja öelnud demograafid Kalev Katus ja Luule Sakkeus: loobuda pensionide maksmisel üldse majanduslikest alustest ja hakata pensioni maksma laste arvu ja nende (s.o siis laste) palga suuruse pealt. See peaks loomuliku iibe positiivseks pöörama.

Ratsionaalne olekski sammasteidee kõrvale heita kui üks tööversioon ja keskenduda pensionide kindlustamisele iibe tõstmise kaudu.