Ariko Marketing uuris kuue müügitoetusvahendi mõju tarbija käitumisele: degusteerimine kaupluses, kaupluse kliendikaart, tarbijaloterii, kaup-kauba-peale müük, messid, laadad-summerid-festivalid.
Ariko Marketingi juhatuse esimehe Kalev Petti sõnul kasutavad degusteerimist kõik tarbijarühmad.
Neid, kellele kaupluses degusteerimine ei meeldi või keda see ei huvita, on 26% tarbijaist (meeste seas 34%). Samas meeldib degusteerimine väga 23% tarbijatest ja sellega jääb üldiselt rahule 51% tarbijatest.
Tooteesitlused ja degusteerimised on hankija ja tootja seisukohalt ühed kallimad ja väheefektiivsemad müügiedendusvõtted.
Huvi degusteerimiste vastu sõltub konkreetsest tootest, viisist, kuidas seda tehakse ning samuti ka sihtgrupist, kellele seda pakutakse. Näiteks ainuüksi Maksimarketite ketis on huvi (ja tulemused) degusteerimiste vastu kaupluste lõikes väga erinevad. Üldiselt võib öelda, et mida lojaalsem ja parema sissetulekuga klient, seda vähem on ta huvitatud taolistest üritustest.
Huvitatud klientide profiili ?tagurpidi? uurides selgub, et suurem osa nendest on madala sissetulekuga, mitte-eestlased ning nende hulgas on palju vanemaid inimesi. Huvi peamine põhjus: nad said proovida tooteid, mida nad iialgi ei (saa) osta.
Kaupluse seisukohalt on igasuguste tarbijamängude, degusteerimiste, soodushindade ja loteriidega palju sekeldamist. Seda kurvem, kui nad on läbi mõtlemata.
Degusteerimisi ja esitlusi üritame korraldada hästi läbimõeldult, et nii kauplus, klient kui ka tootja saaksid antud üritusest maksimaalselt kasu.
Kipub olema nii, et turuliidrid eriti degustatsioone ei korralda ? ju on nad teinud kalkulatsioonid ürituse kulude kohta. Promoaltimad on rohkem nn ühe toote maaletoojad.
Tootetutvustusi korraldavad tootjad ei tohiks hoida kokku raha, aega ega koolitust nende inimeste pealt, kes esitlusi läbi viivad. On kasutatud ka n-ö inimesi tänavalt, kes ei tea tootest mitte midagi ega ole huvitatud ka selle toote müügist.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”