Autojuht maksab ravikulud

Valmimas oleva liikluskindlustusseaduse järgi peavad kindlustusseltsid hüvitama kõigi liikluses kannatanute ravikulud ning maksma vajadusel ka kindlustuspensioni. Isikukahjude korvamine on küllaltki kallis ja loomulikult mõjutab see kindlustustariife ? Euroopa praktikat arvestades võib tariifitõus maksimumjuhul pikemas perspektiivis olla isegi 40%.

?Liikluses kannatada saanud inimeste ravikulude rahuldamine kasvatab liikluskindlustuse tariife 7% võrra. See on kõige olulisem hinnakergitaja, moodustades enam kui poole prognoositud minimaalsest hinnatõusust,? ütleb Salva Kindlustuse juht Tiit Pahapill. Tema sõnul on üsna tõenäoline, et raviteenuste ja abivahendite ? näiteks proteeside ? hinnad Eestis lähiaastatel kasvavad, mis tähendab 7 protsendist veelgi suuremat hinnatõusu.

?Teine, täna raskesti hinnatav tegur on käsitluskulude osakaal. Tõenäoliselt peavad aga kindlustusseltsid tugevdama kontrolli haiglate tehtavate kulutuste otstarbekuse ja asjakohasuse üle,? lisab Pahapill. ?Näiteks kontrollima, ega liiklusõnnetuses tekkinud vigastuste ravi arvel pole tehtud ülearuseid analüüse või ravitud muid haigusi või vigastusi, mis viib jällegi tariifi edasisele suurenemisele.?

Pahapill märgib, et Salval ei ole midagi kindlustuskaitse laienemise põhimõtte vastu ? see on igati uuenduslik ja tervitatav. ?Küsimus on vaid ajas. Selles, kas tänane autoomanik on valmis senisest ühe kuumakse enam aastas tegema või suureneb hoopis kindlustusmaksetest kõrvalehiilijate osakaal,? ütleb ta.

BICO-LEKS Kindlustuse juristi Olavi-Jüri Luige hinnangul tekib liikluskindlustuse tariifide osas kindlustusandjate vahel konkurents. ?Paljuski liikluskindlustuse najal elanud kindlustusandjad pelgavad seda. Konkurents võib aga põhjustada tariifi püsimise või vähenemise, eriti kui kindlustusandjad hakkavad senisest paremini koos liikluskindlustusega pakkuma muid teenuseid,? räägib Luik.

Inglist&Ko Õigusbüroo juhataja Aare-Matti Inglisti sõnul on uus liikluskindlustusseadus dualistliku iseloomuga: sisaldab endas nii tsiviilvastutuskindlustust, nagu praegunegi seadus, aga ka õnnetusjuhtumi kindlustust.

?Sõidukijuhi poolt jalakäijale süüliselt tekitatud kahjud kuuluvad hüvitamisele igal juhul nii praeguses seaduses kui ka eelnõus, mis on täiesti loomulik tsiviilvastutuse tekkimise õiguslikest alustest lähtudes. Süüdiolevale sõidukijuhile ravikindlustuse hüvitamist õnnetusjuhtumi kindlustusena saab mõista, kuna sõidukijuht on reeglina kas kindlustusvõtja või kindlustatu,? ütleb Inglist.

Kui jalakäija oli joobes, hüvitatakse isikukahju ainult siis, kui liiklusõnnetuse tekkimine polnud põhjuslikus seoses joobeseisundiga. Kui aga joobnud jalakäija jääb täiesti omal süül auto alla, satub sõidukijuht kõrgemasse riskirühma ning kuigi ta oli süütu, peab ta hakkama maksma kõrgemat kindlustusmakset.

?Mis puutub süüdioleva jalakäija isikukahjudesse, mille puhul sõiduki valdaja kui suurema ohu allikas ei ole vastutav, siis seda kindlustusvõtjate õlule panna ei või. Pigem peab hoopis ootamatult auto ette tormanud jalakäija hüvitama sõidukile tekkinud vigastused,? ütleb Inglist, kes on tegutsenud ka Kindlustusvõtjate Liidu käivitamisega.

BICO-LEKSi juristi Luige sõnul on õige, et suurema ohu allika ? näiteks sõiduki ? valdajad vastutavad selle tekitatud kahju eest olenemata süüst. ?Asjaolu, et selliste kahjude puhul tõuseb sõiduki valdaja boonus, on sellisel juhul täitsa loomulik, kuivõrd tema kindlustuslepingu alusel toimub kahju hüvitamine. Boonuse tõusust sõiduki valdajale tekkinud väljaminek on igal juhul kümneid, mõnedel juhtudel ka sadu ja tuhandeid kordi väiksem sellest, kui ta peaks ise isikukahjud kinni maksma,? ütleb Luik. Tariifi suurenemine autojuhile muudab teda jalakäijate suhtes tähelepanelikumaks, usub Luik.

Samas võib väita, et kui uue seadusega pannakse autojuhid kinni maksma jalakäijate õnnetusjuhtumi riski, siis sama loogika järgi võiks ju liikluskindlustusele lisada ka kohustusliku kaskokindlustuse. Laialdast toetuspinda leiaks see vähemalt praeguste kaskokindlustuse tarbijate seas, kuna tooks kaasa kasko hinnalanguse ligi 70% ulatuses: risk on liikluskindlustuse all juba kaetud ja mõnisada miljonit hajuks liikluskindlustuse tarbijaskonna vahel ilusti ära.

Luik BICO-LEKSist on aga veendunud, et isikukahjude hüvitamine muutub uue seadusega tunduvalt õiglasemaks. ?Enam ei maksa isikukahjusid kinni kõik maksumaksjad, vaid ainult need, kes on sõidukivaldajad,? ütleb Luik.

Paljudes ?heaoluriikides? kasutatakse tõepoolest sellist lähenemist, sest kui vaadelda juhtumit võimalikult täiusliku hüvitamise vaatenurgast, siis on ka süüdlase isikukahjud seotud liikluskindlustusjuhtumiga. Oluline on asja juures see, et sellise riskikatmise järele peab olema ka nõudlus ehk antud juhul peavad autovaldajad olema valmis selle eest kõrgendatud kindlustusmakset maksma.

Teine põhjus, milleks sellist katet on vaja, puudutab riiki. Kui nimelt jalakäijate ja autojuhtide isikukahjud kasvavad lihtsalt nii suureks, et haigekassa ja sotsiaalrahast ei jätku, võibki riik otsustada jätta liiklusohvrite ravi-, töövõimetus- ja muude hüvitiste ning pensionide maksmise autoomanike kohustuseks.

BICO-LEKSi praktikas oli eelmisel aastal juhtum, milles kindlustus tasus kahe lapsega toimunud liiklusõnnetuse 60 000 kroonini ulatunud kahjud, kuigi kohustust selleks praeguse seaduse järgi ei olnud.

Eelmise aasta augustis toimunud suures liiklusõnnetuses said tõsiseid vigastusi kaks last. Tegemist oli Eesti kodanike lastega, kes aga alaliselt elavad välismaal. Emal tuli seoses laste vigastuste tõsidusega kohe Eestisse tulla. Peale laste haiglast väljakirjutamist vajasid nad järelravi ning neil tuli rentida elamiseks maja, kus sai liikuda ratastooliga. Arsti juures käimiseks tuli emal rentida auto. Laste vanematel tekkis avarii tagajärjel kahju ligi 60 000 krooni.

Kuna oli tegemist isikukahjudega, alustas politsei kriminaalasja. Praegu kehtiva liikluskindlustuse seaduse kohaselt on kindlustusseltsid kohustatud ootama ära kriminaalasja tulemused, et kannatanule tekkinud kahjud korvata. Paraku jõutakse analoogsetes kriminaalasjades otsuseni alles aasta-paariga.

?Antud juhtumi puhul BICO-LEKS Kindlustus, lähtudes juhtumi erakordsusest, hüvitas isikukahjud enne kriminaalasjas otsuse tegemist,? ütles isikukahjude osakonna vanemkäsitleja Caterina Lepvalts. ?Me leidsime, et kehtiv seadus on antud osas kannatanu huve otseselt kahjustav. Õnneks kaob uue seaduse vastuvõtmisel selline probleem ära ? uue seaduse kohaselt tuvastab liikluskahju põhjustamise eest vastutava isiku kindlustusandja ja ta on kohustatud seda tegema 30 päeva jooksul,? selgitas Lepvalts.

Ta lisas, et ilma liikluskindlustuseta oleksid need kulud, mis BICO-LEKS Kindlustus kannatanule maksis, tõenäoliselt neil saamata jäänud, kuivõrd liikluskahju põhjustaja on isik, kellelt nii suurt summat võtta ei ole.

Liikluses kannatada saanud inimeste ravikulud, aga ka töövõimetuse ja kindlustuspensioni kulud langevad uue seadusega kindlustusfirmade kanda, suurendades nende kohustusi vähemalt 29 miljoni krooni võrra.

Salva Kindlustuse aktuaari Tõnis Maldre arvestuste kohaselt suurendab kannatanu ravikulude hüvitamine kindlustusseltside kohustusi 17,7 miljoni võrra. Selles ulatuses peaks aga vähenema haigekassa koormus, kuna haigekassad nõuavad liikluses kannatanute ravikulud regressi korras sisse kindlustusfirmadelt.

Lisaks nõuab jalakäija ajutise töövõimetuse ja matusekulu hüvitamine 1,5 miljonit, pensionikindlustuse seaduse nõuete rahuldamine 2,6 miljonit ning lisanduvad kindlustuspensionid ? näiteks ülalpidamispensionid ? suurendavad kindlustusandjate kulutusi 7,2 miljoni võrra.

Kõige suurem koormus langeb kindlustusseltsidele haigekassade regresside hüvitamise tõttu. Sellel aastal on liikluskindlustuse tariifide arvutamisel arvestatud 9,2% kogupreemiatest haigekassa regresside rahuldamiseks. Maanteeameti andmetel sai 1999. aastal liiklusõnnetustes vigastada 1689 isikut, praeguse seaduse alusel kuulusid nende ravikulud hüvitamisele 940 juhul, uue seaduse alusel 1593 juhul. Seega suureneks hüvitatavate traumade arv 69,5% võrra. Eeldades, et keskmine ravikulu on sama, kulub lisanduvate haigekassa nõuete katmiseks vähemalt 6,93% preemiatest ehk 2001. aasta prognoosi alusel 17,69 miljonit krooni, leidis Maldre.

Seejuures on tegemist veel alahindamisega, kuna jalakäijatega toimunud kahjud on keskmisest tõsisemad, mida näitab kõrgem hukkunute protsent.