Riik sadamaehitajaks?

Kindlasti ei. Kui riik hakkab andma omapoolseid garantiisid majandusprojektidele, viib see kiiresti otstarbetute investeeringuteni, hindade tõusuni ja lõpuks lihtsalt raiskamiseni. Ka riigi kaudne sekkumine on ohtlik. Näiteks võidakse administratiivsete võtetega anda nn eriõigusi, nagu seda on meil korduvalt juhtunud ? eriõigused Tallinna?Stockholmi laevaliinil või linnadevahelisel liinibusside turul.

Eriti kahetsusväärne oleks, kui riik hakkab oma äriühingutele andma käske, kuhu investeerida ja kuhu mitte. Sellega võtaks poliitikud endale ka kohe otsese vastutuse sekkumisega igapäevasesse majandustegevusse. Need otsused peab langetama sadama juhtkond lähtudes nõukogu poolt kinnitatud eelarvest. Sadama 1999. aastast tööle hakanud juhtkond on suutnud ettevõtte just õigeid juhtimisvõtteid tehes tööle panna tänapäevasemalt, riigi tulud on kasvanud üle kümne korra ja sadama käive samuti.

Kui minnakse tagasi käsumajanduse juurde, siis on tagasi ka hämarad tehingud, kaob ära kasum, vähenevad investeeringud ja kaotab meie transiidisektori konkurentsivõime.

Praegu investeerib sadam jõudsalt Paldiski sadamasse, mille arengupotentsiaali on raske alahinnata, ja Muuga sadamasse. Investeerimisotsuseid tehes tuleb lähtuda efektiivsusest. Täiendavateks kaubavoogudeks peavad olema piisavad garantiid jne. Kui riik võtab sellised garantiid enda peale, siis loomulikult on see investoritele atraktiivne, ei riski ju nad siis enam millegagi.

Ma ei arva sugugi, et uusi sadamaid ei ole vaja ehitada. Kui on hea äriidee, kaubavoog piisavate garantiidega ja konkreetne eelis konkurentsis teiste sadamatega, siis ma ei näe mingit põhjust, miks ei peaks investorid olema huvitatud sinna investeerimisest.

Miks aga siis on vaja mingit riigi sekkumist? Sillamäele sadamaehituse planeerimisel peab riik vastama küll mõnedele küsimustele. Nagu nt riigiteede läbilaske- ja kandevõime ? võib-olla tuleb teha muudatusi teede arengukavas. Teine küsimus on jäämurdepoliitika ? kas riik garanteerib veetee lahtioleku talvel, kui jah, siis tähendab see riigi jäämurdekulude kahekordistamist. Praegu on need kulud ligi 10 miljonit krooni aastas.

Andres Tarandi valitsuse ajal võeti minu tugeval toel vastu põhimõtteline otsus hoida riigi poolt lahti Pärnu sadam ja seda tingimusel, kui plaanid teostuvad ja kaubamahud on üle miljoni tonni. Praeguseks on see sadam olulise regionaalpoliitilise tähtsusega, töödeldes ligi 3 miljonit tonni kaupa aastas.

Riik ei andnud mingilgi kujul aga garantiisid investoritele ja samuti ei olnud plaani sundida mõnda riigiettevõtet sinna koos erasektoriga investeerima. Sel ajal ei olnud ka AS Tallinna Sadam nii edukas kui praegu ja teda juhiti stiilis, mis praegusesse aega küll ei sobi. Siis püüti levitada seisukohta, et jätkub Muuga sadamast küll.

Sillamäel on omaette probleemiks jäätmehoidla, mille kindlustamisel arvestatakse mere ja maa praegust tasakaaluasendit ehk rannajoont. Uue hüdrotehnilise ehituse, sadama planeerimine nõuab põhjalikku analüüsi. Tasakaal muutub kindlasti ja peab 100 kindel olema, et see ei ohusta hoidla kindlustusrajatisi.

Kui meie huvides on ka regionaalpoliitiliselt olulised majanduslikud investeeringud, siis tuleb nendest käsumajandus eemal hoida, ja tulemus on töötav efektiivne majanduskeskkond. Pärnu ja Kunda sadam on selle hea tõestus.