Maksudebatt taas hoos

Sügis läheneb ja iga-aastane debatt maksude üle algab taas. Avakäigu tegi Mõõdukate aseesimees Rein Järvelill (vt. Ettevõtte tulumaks tuleks osaliselt taastada - toim.), kes arvab, et oleks aeg lõpetada neoliberalistlik ajajärk Eestis ning minna üle Euroopa riikides kustuvale sotsiaaldemokraatlikule mõtlemisviisile.

Maksustamise poole pealt tundub hr Järvelillel olevat hinge peal see, et Eesti loobus ettevõtte tulumaksust. Parlamendi liikmena teab ta aga väga hästi, et muudatus finantssüsteemi ühes lülis tähendab paratamatult muudatusi muudes punktides, muidu võib riigi stabiilsus ohtu sattuda. Kuid hr Järvelille poolt tehtud ettepanek ? kehtestada 13 ettevõtte tulumaks ? tekitab otsekohe hulga küsimusi ja kommentaare. Siin oleks mõned neist.

Ettevõtlustulu maksustamine on suhteliselt problemaatiline küsimus, sest avades sellel teemal diskussiooni, tuleks otsekohe küsida: kelle tulu see on?

Üks võimalus on vaadelda ettevõtet iseseisva isikuna, kes tegutseb ettevõtlusvaldkonnas ja saab oma tegevusest tulu. Kuna ettevõte kasutab riigi poolt tehtud investeeringutega loodud keskkonda ja inimpotentsiaali, siis on loomulik, et ta peaks kandma osa selle kuludest. Kuid ettevõtte kui isiku võrdsustamine füüsilise isikuga (edaspidi: FI) on suhteliselt problemaatiline, sest tänini ei ole keegi suutnud ühegi sellise isikuga näost näkku kohtuda ja tal kätt suruda. Tegemist on virtuaalse olevusega, kes eksisteerib vaid meie teadvuses õiguste ja kohustuste kogumina ning kasutab FI-lt laenatud vara, sh raha.

Seega võib öelda, et ettevõtte tulu on tegelikult FI omaniku tulu, mida hr Järvelill tahaks kaks korda maksustada: kõigepealt siis, kui see tekib arvestuslikult ettevõtte majandusaruandes, ja teist korda siis, kui see makstakse välja FI-le. See aga oleks ebaõiglane üldise õigluse printsiibi järgi.

Kui vaadata Euroopa riikide praktikat, siis tõepoolest maksustatakse pea kõigis nendes riikides ettevõtlusest teenitud tulu kaks korda. See omakorda annab rohket ja hästi tasuvat tööd maksunõustajatele, kes tähelepanuväärse aktiivsusega mõtlevad välja järjest uusi skeeme, kuidas maksukulusid vähendada või koguni elimineerida. Praktikas varieerub riigi tulu ettevõtluse tulumaksust 3 ja 8 vahemikus kõigist maksutuludest ? seega ei anna see märkimisväärset tulu kuskil, kui ehk välja arvata Jaapan, mis aga on erijuhtum.

Praktilistes uuringutes on selgunud, et tegelikkuses tasuvad tulumaksu vaid väikesed ja keskmised ettevõtted, suured ja eriti rahvusvahelised ettevõtted pole tulumaksu märkimisväärselt kunagi maksnud ja see kehtib nii ELi riikide kui ka teiste riikide suhtes. Põhjus on nii märkimisväärsed maksusoodustused, mis on seotud suurte investeeringutega, kui ka osavad raha kantimise skeemid oma erinevates riikides asuvate üksuste vahel. Seega loota ettevõtte tulumaksust märkimisväärset tulu riigieelarvele on Riigikogu rahanduskomisjoni liikme poolt küll narr lootus, pealegi olukorras, kus dividendidelt (s.o omanikele jaotatavalt kasumilt) makstakse tulumaksu ju endiselt. Samas tuleks lisada, et nimetatud topeltmaksustamise süsteem varieerub oluliselt. Mõnedes riikides maksustatakse ettevõtlustulu tõepoolest kaks korda (nn klassikaline tulumaksuskeem), kuid enamikus neist on tegelikult kasutusel nn hüvitussüsteem, mis tähendab, et juba maksustatud tulu kompenseeritakse, kas FI-le, kui talle kuuluv tuluosa kuulub väljamaksmisele (väljamakstavat tulu suurendatakse arvestuslikult varem kinnipeetud tulumaksu võrra), või loetakse dividendide väljamaksmisel tulust teist korda kinnipeetud tulumaks ettevõtte tulumaksu ettemaksuks ? selline süsteem kehtis Eestis kuni 2000. aastani.

Seega sisuliselt maksustatakse tulu vaid üks kord, kuid maks peetakse kinni nn eelmenetluse vormis juba tekkimise hetkel.

Hr Järvelille ettepanekust võib aru saada, et ta soovib üle minna nn klassikalisele ettevõtlustulu maksustamise süsteemile ja koormata ettevõtlusest teenitud tulu lisaks praegusele 26 tulumaksule veel täiendava 13 tulumaksuga. Ma loodan, et ma sain tema ettepanekust õigesti aru? Kui nii, siis oleks kurb, kui Eesti võtaks eelmise sajandi mahakäive praktika taas kasutusele ja rakendaks selle nüüd, uue aastatuhande lävepakul.

Lisaks tundub hr Järvelille hirmsasti häirivat praegune erisoodustuste maksustamise süsteem, mis on tõepoolest nähtus omaette. Tõsi, probleem ei peitu antud juhul erisoodustuste maksustamises ? see on tavapärane praktika enamikus riikides ning lausa nõutav ELi riikides (ma loodan, et hr Järvelill on sellest teadlik) ?, vaid selle rakendamise viisis. Õigluse printsiibist lähtudes tuleb erisoodustusi maksustada, selles, ma loodan, ei kahtle keegi.

Kuni 2000. aastani oli asi lihtne, ettevõtlusega mitteseotud kulusid FI-le ei arvestatud kuludena tulumaksu suhtes, mille tõttu tuli vastavad kulud tasuda tulust peale tulumaksu, s.o kasumi arvelt. Kuna Eestis ei ole nüüd enam vastavat tulumaksu, siis rakendub tagurpidine loogika ? nende kulude pealt, mis ei ole seotud ettevõtlusega, tuleb tasuda tulumaks kohe, samas kui muudelt tuludelt tasutakse tulumaksu alles siis, kui need antakse üle FI-le.