Parteiline õppimisvõime ? kaks näidet

Mõni aeg tagasi ilmus Päevalehes Aavo Koka artikkel ?Rohkem universaalsust?. Jutt käis küll kõrgharidusest ja koolitamisest, kuid tegelikult taandus põhirõhk organisatsiooni õppimisvõimele. Huvitav on vaadelda erakondade oskust omandada uusi reeglistikke või muuta vanu.

Täna moodustavad Eestis koalitsiooni kaks eriilmelist ja loovuselt vastandlikku parteid. Reformierakond on valitsuses käinud kõigi kolme 1992. aastast valitud parlamendi koosseisu ajal. 1994. aastal sai pea nullilähedase toetusega Isamaa varjus püsinud liberaaldemokraatlikust parteist äkki Reformierakond ja valimiskünnise ületamisega ei tekkinud probleeme. Koonderakond kutsus ?oravad? mõneks ajaks isegi valitsusse. Kooselu oli vajalik teatud hetkeni, et 1999. a valimiste järel olla ühes valitsuses Mõõdukate ja Isamaaliiduga. Erilist paindlikkust näitab 2002. a liit Keskerakonnaga.

Reformierakonna organisatsioon on näidanud end õppimisvõimelisena, mis on tal võimaldanud poliitilisi eelistusi paindlikult muuta. Euroopa liberaale kimbutab pea kõikjal valimiskünnis ja asi ei paista lähitulevikus paranevat. Eesti liberaale iseloomustab oskus ennetada kriise või neid vajadusel ka esile kutsuda, mis on nende organisatsiooni õpisuutlikkuse peamine näitaja.

Teine lugu on Keskerakonnaga. Läbi aegade pidevalt suurima valijaskonna toetuse saavutanud partei on saanud võimu juurde harva ja lühiajaliselt. Millega seletada seda poliitikas ülimalt harva esinevat vastuolu? Keskerakonda kimbutab vähene õpivõime. Põhjused? Peamine on hierarhiline juhtimine, mis peletab õpi- ja muudatustelembesed inimesed tegevjuhtimisest eemale. See halvab analüüsikanalid, mis võiks leida lahendusi kriisisituatsioonis või selle ennetamisel. Keskerakonnale tulevad kriisid ootamatult.

Klassikaline näide ? lindiskandaal. Vähese õpivõimega partei muutub enamasti ühiskonna arengut pärssivaks teguriks. Sellise partei eesmärk on kinni hoida harjumuspärastest joonistest ja kui midagi on muudetud, siis üritatakse arengud peatada või tagasi keerata. Võinuks arvata, et kaksikliidu aastane võimuhoidmine toimub suuremate muutusteta. Võta näpust. Jaanuaris ametisse astunud valitsus on Keskerakonna juhtimisel muutunud tõeliselt postmodernistlikuks. Eitamise tuhinas tahetakse, vähemalt sõnades, pöörata tagasi raudtee erastamine. Toimetamised Tallinna Sadamas on imelikud. 500 mln aastas tootva ettevõtte kasumist paigutatakse suur osa endale konkurendi kasvatamisse. Paljassaare eraldamine kahtlase väärtusega tehinguteks tundub olevat eesmärgistatud sadamalammutusliku ülesandena.

Avaldus, et riigiside sihtasutuse alluvusvahekordi tuleb muuta ja ta praegusel kujul likvideerida, vihjab soovile veel rohkem ajas tagasi liikuda. Mõtte puudumine avaldub eredalt ministeeriumide liitmise aktsioonis. Need on ainult tähelepanekud ja ühe ministeeriumi haldusalast. Peale selle on veel rahandus-, sotsiaal-, haridusministeerium...

Kõik see lubab oletada, et sama arengu jätkumisel on oodata lähitulevikus tõsiseid kriise. Neid peavad valitsusparteid alla neelama juba koos.