Eestlased on nõus krooni euroga asendama

Eesti krooni käibeletulek 1992. a oli joovastav sündmus. See ei tähendanud ainult Eesti majandusele uue tugeva vundamendi ehitamist. Oma raha pani krooni pähe Eesti taasiseseisvumisele. Emotsionaalselt tähendas räbaldunud rublade vahetamine kroonide vastu eestlaste jaoks lõplikku lahtihaakimist nõukogude minevikust.

Sellest hoolimata pole eestlased tänapäeval enam oma rahasse nii tugevasti kiindunud, et nad sellest loobuda ei suudaks.

ES Turu-uuringud viis novembri lõpus detsembri alguses läbi küsitluse, milles 973 inimest vastas küsimusele: Kas Eesti peaks Euroopa Liiduga ühinemisel võtma kasutusele liidu ühisraha euro?

Rohkem kui pool vastanuist ehk 57% vastas sellele küsimusele jaatavalt. Euroraha vastaseid oli 28% ning inimesi, kel oma seisukoht selles küsimuses puudus, vaid 15%.

Päris põnev on sel taustal võrrelda eestlaste hoiakuid nende Euroopa rahvastega, kes täpselt aasta tagasi oma rahvuslikust rahast loobusid ja nüüd eurosid kasutavad.

Eurobaromeetri andmetel olid novembris 50% eurooplastest rõõmsad või pigem rõõmsad euro kasutuselevõtu üle. 38% aga kurvastas või pigem kurvastas selle pärast.

Samas on suhtumine ühisrahasse rahvuseti erinev. Kõige euromeelsemad on väikse ja väga avatud Luksemburgi elanikud, seal on euro pooldajaid üle 80%. Peaaegu sama tugev toetus eurole on Belgias ja Iirimaal ning mõningase üllatusena isegi Soomes. Üle 70% soomlastest rõõmustas euro kasutuselevõtu üle, ehkki meie põhjanaabrite jaoks oli nende oma mark väga suure emotsionaalse tähendusega. Oli ju erinevalt eesti kroonist soome mark 140 aastat vana ning tugevdas soomlaste rahvuslikku eneseteadvust juba tsaari ajal.

Seevastu sakslased suhtuvad eurosse päris võõristavalt, ainult 28% Euroopa suurimast rahvast oli ühisraha üle rõõmus. Nii madal toetus on ilmselt seletatav sellega, et sakslaste jaoks tähistas mark nende kiiret majanduskasvu 20. sajandi teisel poolel ning üldist heaolu. Ühe vana nalja kohaselt tegi ju saksa mark pärast Teist maailmasõda Euroopas ära selle, mis Hitleri tankidel tegemata jäi: kehtestas Saksamaa majandusliku ülemvõimu.

Päris õige Eesti ja eurotsooni riikide elanike suhtumise võrdlus siiski pole. Meie jaoks on võimalik eurole üleminek veel 3-4 aasta kaugusel ning pigem teoreetiline küsimus. Eurooplaste suhtumist eurosse mõjutavad selle sularahana käibeletulekuga kaasnenud probleemid: kohanemisraskused uute rahatähtede ja müntidega, raskused uute ja vanade hindade võrdlemisel ning mitmete tundlike teenuste hindade ülespoole ümardamine.

Näiteks arvas novembris 85% küsitletud eurooplastest, et eurosid ümmardasid kaupmehed ja teenindajad endale kasulikult ülespoole.

Samas väidab Euroopa Komisjon, et euro sularahana käibeletulekust tekkinud hinnatõus jäi vahemikku 0-0,2%. Selle väite kinnituseks on võrreldud eurotsooni riikide inflatsiooni Suurbritannia, Rootsi ja Taaniga, kus hinnad on 2002 aastal liikunud enam-vähem samas rütmis.

Eestis pooldavad euro kasutuselevõttu rohkem mehed, nooremad ja keskealised inimesed ning kõrgema hariduse ja sissetulekuga vastajad.

"Seega sarnanevad euro kasutuselevõtu pooldajad suuresti inimestega, kes toetavad ühinemist Euroopa Liiduga," tõdeb ES Turu-uuringute uuringujuht Liisa Talving, kes eestlaste euroraha meelsust omal algatusel uuris.

Tavapäraselt on mitte-eestlased veidi kosmopoliitsemad kui eestlased. Eestlastest toetab eurole üleminekut 56%, muulastest Eesti kodanike seas on toetus suurem - 62%.

Suuremate erakondade toetajaist suhtuvad euro kasutuselevõttu kõige paremini Reformierakonna (68%), Rahvaliidu (65%) ja Isamaaliidu (60%) toetajad. Kõige vähem pooldavad euro kasutuselevõttu need vastajad, kes ei osanud oma erakondlikku eelistust nimetada (51%) või ei hääletaks ühegi erakonna poolt (52%). Aga ka Mõõdukate (51%), Res Publica (52%) ja Keskerakonna toetajad (56%).

Alanud aasta 14. septembril toimub omanäoline Eesti-Rootsi maavõistlus, millele Euroopa ajakirjandus kindlasti keskmisest rohkem tähelepanu pöörab. Sel päeval otsustatavad eestlased Euroopa Liiduga ning rootslased euroga ühinemise. Kindlasti kõrvutatakse tänu ajalisele kokkulangevusele kaht naaberriigi rahvahääletust palju.

Rootsis, Taanis ja Suurbritannias ei käibi euro, erinevalt ülejäänud 12st Euroopa Liidu liikmesriigist. Taani ja Suurbritannia leppisid Maastrichti lepingus kokku erandi, mis annab neile õiguse ühisrahaga mitte liituda.

Eesti ega ükski teine äsja liitumiskõnelused lõpetanud kümnest riigist ei taotlenud erandit eurorahale üleminekuks, pidades ühisrahale üleminekut oma majanduse jaoks kasulikuks. Seetõttu tähendab meie jaoks ühinemine Euroopa Liiduga varem või hiljem ka euroraha käibelevõtmist. Ja seda peaksid inimesed teadma, kui nad ELiga ühinemist otsustavale rahvahääletusele lähevad. Soome valitsust süüdistati tagantjärele selles, et kodanikele ei öeldud 1994. aastal toimuva rahvahääletuse eel selgelt, et ELiga ühinemisega kaasneb seitse aastat hiljem ka oma rahvuslikust rahast loobumine.

Kõige varem võib euro Eestis käibele tulla kaks aastat pärast ühinemist ELiga. Aga loomulikult tuleb eurotsooniga ühinemiseks täita Maastrichti lepingu tingimusi - eelarve puudujääk ei tohi olla suurem kui 3% SKT-st, valuutakurss peab olema stabiilne, inflatsioon peab olema väike ning pikaajalised intressid ei tohi ületada rohkem kui 2% võrra 3 kõige madalama intressiga liikmesmaade keskmist taset.

Sisuliselt täidab Eesti neist nõudmistest juba praegu kõiki peale selle, et meie hinnatõus on nõutavast kiirem. Kuigi statistikaameti andmetel vähenes Eestis inflatsioon 2001. aasta 5,8 protsendilt mullu novembri seisuga 3,1 protsendini, on see ikkagi 0,5% kõrgem kui euroga ühinemiseks vaja oleks.

Möödunud aasta novembris olid ELis madalaima inflatsiooniga Saksamaa 1%, Belgia 1,1% ning Rootsi 1,4%.

Eesti krooni käibele toonud Siim Kallas tõdes mullu rahvusvaluuta 10. aastapäeval: "Varsti tuleb meil Eesti kroonist loobuda. Muidugi, veidi kahju on. Aga majanduslikult on see paratamatu ning majandusele kui ka inimesele kasulik."