Eestile ei sobi palgaarmee

Teiseks reservkategooriaks on territoriaalarmee. Ametlikult oli selle vabatahtliku reservi nimekirjas 1999. aasta aprilli seisuga 41 210 inimest. Kriisi korral on võimalik reservi arvu tõsta 75 000 meheni. Territoriaalarmee üheks rolliks on ?võrgustiku loomine, millele tuginedes on võimalik luua reservarmee üksusi, juhul kui riik seda vajab?.

Suurriigid nagu Ühendriigid, Inglismaa ja Prantsusmaa loodavad reservarmee moodustamisel oma rahvaarvule, majanduslikule võimsusele ja kasutavad seetõttu vabatahtlike värbamist. Põhjamaad ei oma selliseid majanduslikke ressursse ja piisavat rahvaarvu, seetõttu tuginetakse ainsale alternatiivile ? ajateenistusele. Külma sõja lõppemise järgses eufoorias on erandiks Hollandi ja Belgia, kelle rahvuslik koguprodukt võimaldab neil osta parimaid relvasüsteeme ja värvata piisavalt kaaderkoosseisu.

Värbamisega on aga hetkel Belgias suuri probleeme. 1996. aastal, kui töötute protsent oli kõrge, liitusid armeega sotsiaalselt vähemedukad. Palgaarmeesse on vaja ka haritud inimesi: meedikuid, insenere, infotehnoloogia spetsialiste. Erasektori palkadega ei jõua isegi Belgia armee võistelda. Ka Hollandis on probleeme värbamisega. Oluline on mainida, et pärast 1996. aastal lõppenud kohustuslikku ajateenistust ei ole kaotatud vastavat seadusandlust. Kohustuslik ajateenistus taastakse koheselt, kui rahvusvaheline olukord nõuab riigilt suuremat sõjalist potentsiaali. Belgia ja Hollandi otsustes on rolli mänginud geopoliitilised faktorid. 1970ndatel oli tõenäoline vastane 400 km kaugusel, aga 1990ndatel aastatel 1200 km kaugusel.

Soomele ja Rootsile sarnane ajateenistussüsteem eksisteerib kahes NATO riigis: Taanis ja Norras. Hoolimata oma sõjaaja armee üksuste vähendamisest, millega seondub ka ajateenistusse kutsutavate hulga vähenemine, ei kavatse Põhjamaad ajateenistusest loobuda.

Norra vähendab ajateenijate arvu toetusüksustes, kuid mitte lahingüksustes. Külma sõja järgne reservkomponendi vähendamine on seotud mitme teguri koosmõjuga. Esiteks suurte reservide olemasoluga. Ida-Euroopa riikidel oli igaühel keskeltläbi 500 000 inimest reservkomponendis. Seega on, kust vähendada. Teiseks tuleneb sõjaaja armee vähendamine relvatehnoloogia arengust. Samasuguse isikkoosseisuga üksus 1970ndatel ja 1990ndatel on suurem oma tulejõult ja mobiilsuselt. Seega saavutatakse sama tulem väiksearvulisemate üksustega. Viimased konfliktid on samas näidanud, et tehniliselt ülekaalukad üksused on abitud olukorras, kus silmaga nähtavat vastast ei ole. Tehnika ei erista tsiviilisikuid võitlejatest. Heaks näiteks on Reutersi kaameramehe surm Iraagis, kus aktiivkomponendi sõdurid pidasid teda granaadiheitjaga varustatud sissiks.

Palgaarmee idee kaitsjad väidavad, et soomlastele viitamine palgaarmee debatis ei ole õige, sest erinevalt Eestist ei soovi Soome NATOga liituda ja seetõttu on kaitsekontseptsioon erinev. Tekib küsimus, miks NATO liikmesriikide Taani ja Norra kontseptsiooni ei peeta piisavaks argumendiks? Või samuti ajateenistussüsteemi omava Saksa ja Poola oma? Või Türgi ja Kreeka oma?

Ajavahemikul 1990?2001 vähendasid sakslased armeed ligi 43%, kuid siiski on hetkel rivis olevast 285 000 mehest 80 000 ajateenijad. Ja sakslased ei kavatse ajateenistussüsteemi kardinaalselt muuta.

Autor proovis leida mingeidki statistilisi näitajaid, mille alusel oleks võimalik ennustada, kas üks või teine riik suudab professionaalset palgaarmeed võitlusvõimelisena hoida. Vaatleme kuut NATO suurriiki, kellel on palgaarmee: USA, Kanada, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania. Viimaseid küll ennetavalt, sest nad lähevad palgaarmeele üle lähiaastail. Nende riikide elanike arv on keskmiselt 89 mln inimest, sisemajanduse koguprodukt keskmiselt 2,689 triljonit dollarit, sissetulek inimese kohta keskmiselt 27 185 dollarit, sõjalised kulutused keskmiselt 61,5 mld dollarit aastas.