Keskklassi kasvatab laiem pääs kutsekooli

Uues koalitsioonis leidis Reformierakond endale Res Publica näol parempoolse poliitika toetaja ja nii jõudiski Riigikogus saali õppetoetuste seadus, mis premeerib riigieelarvelisel kohal õppivaid noori, arvestamata seejuures, kas tudeng tuleb toetusele järgi laenatud jopes või Mercedese roolis. Riigikogu kultuurikomisjoni liikmena pöörasin pidevalt koalitsiooni tähelepanu vajadusele toetada meie ühiskonna kõige enam unustatud noori, põhikooli lõpetanutest kutsekoolide õppureid, kuid arvestamata jäi nii opositsiooni kui ka erialaliitude ettepanek.

Kreenisolek gümnaasiumihariduse poole on üsna hull. Laias laastus jätkab 80% põhikooli lõpetajatest õpinguid gümnaasiumis. Õige on hoopiski see, et kes maainimestest vähegi jaksab ja suudab, saadab oma lapse maakonnakeskusse või linna gümnaasiumi. Kuid hoopis teistel kaalutlustel - ehk pääseb ta peale selle lõpetamist mõnda sellisesse kooli, kus riiklikult toitlustatakse ja majutatakse (ehk ka riietatakse) ning kus õppimine on tasuta (näiteks politseikooli).

Meie häda ju selles ongi, et kutseharidus on paljudele maanoortele kättesaamatu. Alati pole sedagi raha, et last elukohale lähimasse kutsekooli saata. Eestis võimutsev parempoolne hariduspoliitika jätaks kõik inimese enda hooleks ja haagiks kogu hariduse riigist lahti. Sellele viitavad plaanid luua sihtasutus koolimajade haldamiseks. Pole põhjust rääkida konkurentsivõime arendamisest, kui konkureerime vaesuses ja asjatundmatuses.

Iga haridusliik ja -võimalus muutub otsekohe populaarseks, kui ta on õppurisõbralik. Kindlasti läheks meil rohkem õpilasi kutsekooli, kui kutsekoolis õppimine leiaks ka riigi tähelepanu ning oleks lastevanematele vähem koormav. Suure tuhinaga suletud kutsekoolid ja vaid regioonikeskustesse jäetud kool-kombinaadid nõuavad lapsevanematelt oluliselt suuremaid väljaminekuid kui kohalik gümnaasium. Noored lähevad täna õppima oma kodukoha gümnaasiumi, sest see on kodule lähedal ja ei nõua ei ühiselamut ega söögiraha. Nii Eesti maa- kui linnainimene paneb oma lapse kooli, mida riik toetab. Samas tuleb küsida, kas Eesti riigile on kasulikum erialaga noor kutsekooli lõpetanu või ühegi erialase oskuseta töötu gümnaasiumi lõpetanu? Kutsekooli lõpetanule on täna mitmeid võimalusi edasi õppida rakenduskõrgkoolides ja ülikooli magistratuuris. Mitmed noored on otse ülikooli astunud. Kutsekool ei ole tupiktee. Eelmisel aastal tõi Keskerakond kutsekoolidesse põllumajandushariduse toetuseks erialased toetused - kohe tõusis nii nõudlus eriala järele kui ka noorte soovijate huvitatus.

Sisseastujad, kes sõitsid põllumajanduslikke erialasid õppima näiteks Türile või Olustverre kõikjalt Eestist, rõhutasid, et ilma toetuseta ei oleks nad oma huvi rakendada saanud. Vajadus sai tõestatud ehk nüüd on selge, et kui riik soovib, saab ta ebapopulaarseid erialasid atraktiivsemaks muuta. Küsimus on vaid selles, kas parempoolne hariduspoliitika seda tõepoolest soovib või on tegemist järjekordse kujundiga nagu selleks sai õpetajate topeltpalk?

Tahaks loota, et uued haridusteoreetikud õpivad vahet tegema kahel mõistel - elukvaliteet ja hariduse kvaliteet. Mõlemad on ulatuslikud ja keerulised mõisted, mis vajavad süvenemist ning nii filosoofia põhitõdede kui erinevate koolikultuuride tundmist. Ehk aja jooksul suudavad ka uue poliitika rakendajad mõista, et kutsehariduse kättesaadavamaks tegemine on kõige kindlam vahend keskklassi kasvatamiseks ning sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamiseks. Seda on Eestis kindlasti vaja.