Lihtsam oma huve kaitsta

Tagasivõitmine on enne pankroti väljakuulutamist tehtud tehingute tagasipööramine pankroti tõttu. Seadus peab seda reguleerima, kuna võlgnikul on pankroti lähenedes kiusatus vara pankrotipesast välja viia. Eelmisel nädalal avaldas Äripäev arvamust, et uues pankrotiseaduses sisalduv tagasivõitmise regulatsioon on ettevõtjale kahjulik. Hirmuks pole tegelikult põhjust - uue seaduse vanast halvemaks pidamine võib olla tingitud lihtsalt vana seaduse kehvast tundmisest.

Seni kehtinud seadus andis tõlgendusvõimalusi, mille järgi sai tagasi võita ka tehinguid, mis tegelikult võlausaldajaid ei kahjustanud. Kuigi see oli majanduslikult absurdne (pankrotipesast tuleb tagasivõidetava tehingu teisele poolele tagastada tehinguga saadu), oli olukord käibes ebakindlust tekitav. Uue seaduse kohaselt on tagasivõitmise üks peamine eeldus see, et tagasivõidetav tehing on võlausaldajate huve objektiivselt kahjustav. Samamoodi on sätestatud ka näiteks Soome ja Saksamaa pankrotiõiguses. Tagasivõitmise sidumine objektiivsete kriteeriumitega on kasulik võlausaldajatele, kuna selliseid asjaolusid on kohtus lihtsam tõendada. Tehingu teise poole jaoks on positiivne külg suuremas ettenähtavuses. Kui vana seaduse kohaselt pidanuks tehingu teine pool selleks, et olla kindel, et tehingut tagasi võita ei saa, tehingu tegemisel selgitama tulevase pankrotivõlgniku tahte (?kui võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve?). Uue seaduse järgi peaks ettevaatlikkusele suunama tehingu turuhinnast oluliselt kõrvalekalduv hind.

Kohtul tuleb tagasivõitmise võimalikkuse üle otsustamisel võtta seisukoht, kas võlausaldajate nõuete rahuldamise seisukohalt oleks kasulikum, kui tehingut tehtud ei oleks. Määrav on, kas pankrotivõlgniku müüdud asja eest maksti tehingu tegemise ajal turuhinda.

Oluline on, kui pikka aega enne pankrotti tehtud tehinguid saab tagasi võita. Tagasivõitmise ajalised piirid olid enne ja ka nüüd nagu teistegi Euroopa riikide seadustes seotud erinevate subjektiivsete kriteeriumidega nii võlgniku kui temaga tehingu teinud isiku poolel.

- Esimeseks kriitiliseks ajaperioodiks võib lugeda aega pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Vana seaduse järgi olid selle aja jooksul tehtud tehingud tagasivõidetavad vaid juhul, kui võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve, mille tõendamine on problemaatiline. Uue seaduse järgi on tagasivõidetavad kõik sel ajal tehtud õigustoimingud, mis kahjustavad võlausaldajate huve.

- Teine kriitiline periood vana seaduse alusel oli 10 päeva enne pankrotimenetluse algatamist. Selle aja jooksul tehtud tehingud olid tagasivõidetavad juhul, kui võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve ja tehingu teine pool ei tõendanud, et huvide kahjustamine võlgniku poolt ei olnud teadlik. Teisisõnu kehtis vastupidine tõendamiskoormis ? erinevalt üldisest heausksuse eeldusest, eeldati sel perioodil tehtud tehingute puhul võlgniku pahausksust. Uus seadus muudab just seda päris oluliselt. Nimelt, sätestatud 6 kuu jooksul eeldatakse, et võlausaldajatele ilmselt kahjuliku tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Kummalisel kombel on Äripäeval tähelepanuta jäänud, et koos ajaperioodi pikendamisega on seadusandja siin ette võtnud teisegi muudatuse ? muutnud seda, mida eeldatakse. Kui vana seaduse järgi oli selleks asjaoluks võlgnikupoolne teadlik võlausaldajate huvide kahjustamine, siis uus seadus seob tagasivõidetavuse tehingu teise poole teadmisega. Kaitstakse tehingu teise poole usaldust ja heauskset käitumist, mis vana seaduse kohaselt oli täiesti ebaoluline. See lahendus on tehingu teisele poolele kindlam - arvestatakse heauskset käitumist, millele vana seadus mingit tähtsust ei omistanud.

- Kolmas periood nii vana kui uue seaduse järgi on üks aasta enne pankrotimenetluse algatamist. Vana seadus sidus sel perioodil tagasivõidetavuse jällegi võlgniku teadliku võlausaldajate kahjustamisega, jättes tehingu teise poole huvid kaitseta. Uue seaduse kohaselt on sel ajal tehtud tehingute tagasivõitmise eeldus see, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest.

- Neljas kriitiline periood on kolm aastat enne pankrotimenetluse algatamist. Siin oli vana seaduse kohaselt eelduseks, et võlgnik põhjustas enda maksejõuetuse kuriteoga ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik tehinguga kahjustas võlausaldajate huve. Uue seaduse kohaselt on siin eelduseks see, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja tehingu teine pool seda teadis või pidi teadma. Kõiki neid asjaolusid peab tõendama pankrotihaldur.

- Viies kriitiline periood on ka uue seaduse järgi viis aastat, seejuures tagasivõitmise eeldus on, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.