Kaubanduskeskuse nime peab õigustama

Tallinna jaekaubandusturg on mitmepalgeline ning ostukoha nimetus pole sageli vastavuses tegelikkusega. Põhja-Tallinna linnaossa ja ka mujale Tallinnasse on viimasel ajal tekkinud mitmeid 200-500ruutmeetriseid siseturge, mis nimetavad ennast kaubanduskeskusteks (nt hiljuti avatud Laine kaubanduskeskus ja aastaid tegutsev Kajaka kaubanduskeskus). Tegelikult piirdub kogu äri peamiselt toidukaupade müügiga ja vast avatud Laine kaubanduskeskuses pakutakse neid kesises valikus.

Super- ja hüpermarketite müügipinna minimaalne suurus ja vajaliku sortimendi määratlemine on arusaadav ja antud ostukohatüüpe saab eristada kindlate parameetrite alusel, kuid kaubanduskeskust ei paista reguleerivat mitte mingi konkreetne määratlus. Järeldub umbes nii, et kes tahab tegeleda väikese äriga, ongi hoobilt kaubanduskeskuse omanik.

Trendi püsides pole põhjust imestada, kui tänavapildis näeme peagi reklaami, mis reklaamib keldripoodi kui kaubanduskeskust. Kaubanduskeskuse täpsemat regulatsiooni ja nõudeid ning nende järgimist on aga hädasti vaja, sest varsti ei pruugi meil ollagi enam muud ostukohta kui kaubanduskeskus, kuhu äärmisel juhul ainult leiva- ja saiatooted ning viin ja õlu letile mahuvad, kuna muu jaoks ei jätku pinda.

Kui aga jätta ?kirpkeskustele? õigus kasutada kaubanduskeskuse nimetust, siis tekib küsimus, mis nähtus see kaubanduskeskus üldse on ja mis teda peaks iseloomustama. Autori arvates devalveerib praegune olukord kaubanduskeskuse nime üldist mainet ja asi vajab kiiret muutmist. Tallinna jaekaubandusturu korrastamiseks tuleb kaubanduskeskustele kehtestada minimaalse müügipinna suuruse nõue, nagu see on super- ja hüpermarketitel, ja samuti nõuded kaupadele ja teenustele, mida kaubanduskeskus kindlasti pakkuma peab, et ta oma nime ära teeniks.

Autor: Oliver Parts